Madratsi sisse mädanenud vana naine, rongi poolt pooleks sõidetud noor pereisa ning läbi esiklaasi hüpanud kits, kes võttis kaasa roolis istunud mehe pea. Need on pildid, mis on kangastunud igaveseks Eesti kiirabitöötajate mälusse. Kuidas sellised kogemused neid mõjutavad ja kas tööandja võimaldab neile pärast traumaatilist kogemust teraapiat?
Tellijale
Kiirabitöötajad peavad pärast traumeerivat kutset ise vaimset abi otsima
Järgnevates lugudes on nimed muudetud, sest kiirabitöötajad toonitasid, et nad ei tohiks meediaga suhelda.
«Kõige eredamalt on meeles üks kutse, mille sain aastaid tagasi. See oli rongiavarii, milles sai noor pereisa surma. Ta sõitis rongi ette. Alakeha oli kõrvalistuja istmel, ülakeha juhi uksest väljas. See oli pilt, mis on tänaseni meeles,» kirjeldab Andres.