OTSE POSTIMEHEST ⟩ Janar Holm: Ma ei ole kambajõmm valitsuses (1)

Enne hääletust ütles Siim Kallas (RE), et on vastu teie osalemisele valitsuse istungitel ehk jagate küll valitsusega vastutust, aga pärast asute nende otsuseid kritiseerima. Kallas tõi näiteks riigieelarve. Mida Kallase kriitikast arvate?

Siim Kallas ei olnud vastu, vaid kahtles, kas see võimaldab mulle alati objektiivset vaadet. Riigikontrolörina pole ma ise istungitele trüginud, vaid seda näeb ette põhiseadus.

Ent selline arutelu on igati asjakohane. Positiivne on osalemise puhul see, et saan päris hea ülevaate, millised teemad tulevad valitsuses otsustamisele, jõuan nendeks valmistuda. Samuti saan istungil koha peal probleeme välja tuua.

See, millele Siim Kallas viitas – näete, ise istute seal ja pärast kritiseerite. Rõhutan, et riigikontrolör ei osale otsustusprotsessis. Ent see ei tähenda ka seda, et kui ma istungil kohe ei räägi, siis hiljem asju süsteemselt vaadates enam probleeme välja ei too. Sageli esitatakse matejalid ka viimasel hetkel.

Kuid ma ei ole kambajõmm valitsuses ja koos siis otsustame. Mina istun kõrval, vaatan ja annan oma rollist tulenevalt hinnanguid.

Kas teie saate riigieelarvet lugedes sellest detailideni aru?

Riigieelarve arusaadavuse küsimus on olnud mõnda aega üleval. Ka riigikogu liikmed ise on kurtnud, et pole võimalik aru saada, mida otsustatakse ja milleks raha eraldatakse. Üht-teist on muutunud – eelarve on detailsem. Mis ei tähenda ka seda, et eelarve nüüd arusaadav oleks.

Ligi 17 miljardit eurot, mida sel aastal jaotatakse, peaks olema mitte ainult otsustajatele, vaid ka avalikkusele arusaadav. Siis on võimalik debateerida selle üle, kas need kulud, mida tehakse, on mõistlikud.

Veel olulisem on aga see, et sel juhul saaks kontrollida, kas see mida lubati, seda ka täideti või küsitakse järgmine kord jälle sama asja jaoks raha.

Kas riigieelarvet võiks esitada teisiti?

Kindlasti peaks eelarve olema detailsem ja rohkem lahti kirjutatud, milleks raha läheb.

Samuti oleks vaja raha kasutamise ajavaadet, et saaks muudatuste trendi jälgida.

Seadus annab teile õiguse teha ettepanekuid õigusaktide väljatöötamiseks, muutmiseks ja täiendamiseks. Kui palju te olete taolisi ettepanekuid teinud?

Auditid on üks riigikontrolli mõjutusvahenditest. Seal anname ka soovitusi seadusemuudatusteks. Ent riigikontrollil on piirang – me ei tohi poliitilisi eesmärke kommenteerida.

Siiski on riigikontrolli mõju laiem - teatavas mõttes heidutav. Asutused teavad, et võime alati nende rahakasutust vaatama tulla. Teiseks, kui me läheme midagi auditeerima, siis näeme, kuidas kribinal-krabinal hakatakse selle asjaga tegelema. Juba protsessi käigus saavad mitmed asjad korda, auditi järeldustes teeme siis suuremaid ettepanekuid.

Riigi prioriteedid on aastaid samad. Kas teie kriitikat ei kuulata või lubatakse teile maad-ilmad kokku, aga hiljem midagi ei muudeta?

Soovitustel on erinev kaal. Neid soovitusi, mida on võimalik kiiresti lahendada, arvestatakse ka päris palju. Aga suuri asju, näiteks tervishoius inimeste puudust, mida pole võimalik lahendada aasta-paariga, seal vaatame, kas midagi juba õiges suunas tehakse. Praegu käib paljuski nii, et plaaster siia-plaaster sinna. Kui palju sellest süsteemi jaoks abi on, on juba teine küsimus.

Kui midagi ei muudeta, võib kindel olla, et riigikontroll ei jäta. Me tuleme üha uuesti ja uuesti, et pakkuda otsustajatele infot hetkeseisust ja esitada küsimusi.

Kiirabiautode järjekord haiglauste taga on järjest tavapärasem. Eelmisel nädalal valmis sotsiaalministeeriumis lõpuks 155-leheküljeline analüüs, kus räägiti võimalustest, kuidas olukorda lahendada, aga mitte konkreetsest plaanist. Selleks lubati teha enne veel kolm sarnast analüüsi, siis kõik tulemused koondada, misjärel saada sisendid, kuidas tervishoiusüsteemi muuta. See tähendab, et järgmisel paaril aastal lahendus seisab. Mida teie sellisest tempost arvate?

Analüüsimine ja planeerimine on küll väga olulised, aga eristada tuleb, millal see on tegelikult oluline ja millal muutub protsess uimastiks, kus jäetakse mulje, et midagi tehakse. Selleks, et päris otsustamist edasi lükata. Kõik on siis hõivatud arengukavade tegemisega, et mõne aja pärast analüüsida, kuidas on läinud. Seejärel tehakse uus arengukava, mida saab jälle analüüsida.

Tervishoius oleme praegu selles olukorras, kus teame probleeme ja mida nende lahendamiseks teha tuleb, aga otsused ei ole. On kindlasti asju, mida on võimalik kohe lahendada. Madalal rippuvad viljad tuleks kohe maha võtta, mitte oodata veel kaks-kolm aastat. Ma ei tea, kas Eestil on selleks aega.

Üks võimalus on luua õhtuti ja nädalavahetustel töötavad valvekeskused. Perearstid tõstsid käed üles – nemad ei ole nõus. Üks erakliinik teeks valvekeskuse Tallinnas ära, aga riik kõhkleb. Kas eratervishoidu võiks rohkem kaasata?

Praegu tuleb kõik võimalused ära kasutada, et EMO ehk erakorralise meditsiini osakondi päästa. Juhtisin juba 2019. aasta auditis tähelepanu, et perearstide puudusest tulenev surve tapab erakorralist meditsiini. Järjekorrad EMO uste taga näitavad, et me oleme sinna jõudmas.

Valvekeskuste puhul tuleb lisaks vaadata, kuidas sinna arste jätkuks. Erasektori abi võiks riik üldse rohkem kasutada, sest Covidi-kriisis esitas erasektor väga palju häid, mitte enda huvidest lähtuvaid ettepanekuid. Riigi valmisolek erasektoriga koostööks on ääretult ettevaatlik, julgem tuleks selles küsimuses olla.

Vahetame teemat. Kui hea on õpetajate eesti keele oskus vene koolides?

Selle kohta on riigikontrollilt paari kuu pärast just audit välja tulemas. Igasugune reform eeldab, et on inimesi, kes seda ellu viivad. Samuti tuleb selgitada, kas meil on ülevaade, kui palju on Eestis õpetajaid, milliste oskustega nad on ja mida teha tuleb, et neid juurde saada. Tõenäoliselt peavad need õpetajad tulema kellegi arvelt, sest puudu on lisaks ka arste, IT-spetsialiste. Aga meil on selline Eesti nagu on ja me peame olemasolevates piirides avalikke teenuseid lahendama.

Kolmandas suures reformis lubavad poliitikud pensioni eest tasuta hooldekodu kohta. Kas kohalikul omavalitsusel on õigus alates juulist ära öelda rikkale inimesele, kellele arst on määranud hooldekodus elamise, et sulle me kohatasu ei hüvita?

Olgem täpsed - tasuta see hooldekodu koht ei ole, pension tuleb selle eest ikka ära anda. Kui kellelgi on aga kopsakas pangaarve ja vara, siis seda inimest käsitletakse samamoodi nagu kedagi teist, kellel neid pole. Seadus ütleb selgelt, et lähtuda tuleb jooksvast pensionist, kogumispensionist, sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust ja toetustest. Vara sinna hulka ei arvestata.

Kas see on mõistlik maksumaksja raha kasutus?

Siin on kaks poolt. Alati tuleb vaadata erandite tegemisega kaasas käivat bürokraatia kulu. Teine asi on see, et paljudel inimestel on suuri toimetulekuprobleeme ja seetõttu on iga euro vaja kasutada eelkõige selleks, et toetust saaksid need, kes seda vajavad. Mida sihitatum on toetus, seda parem.

Hiljuti tegime hambaravi auditi ja mis välja tuli, oli see, et toetuste puhul hakati küll rohkem hambaarsti juures käima, aga paraku ei teinud seda väiksema sissetulekuga inimesed, sest neil ei olnud raha omaosaluse maksmiseks. Hea toetav soodustus hoopis suurendas ebavõrdsust tervishoius.

Hiljuti varastasid vene häkkerid kümne miljoni austraallase terviseandmed. Kui neile lunaraha ei makstud, siis lekitati varastatud andmeid. Kõigepealt avaldati andmed raseduse katkestanud naiste, seejärel vaimse tervise ja alkoholismiga kimpus olnud austraallaste kohta. Kui hästi Eesti riiklikud andmekogud kaitstud on?

Ma arvan, et Eesti on andmete turvalisuse mõttes päris heas seisus, mis ei tähenda, et kohe järgmisel hetkel ei või midagi juhtuda. Need, kes paha tahavad, on alati sammukese meist ees.

Äärmiselt oluline on see, et eelmise aasta lisaeelarvest anti raha ka andmeturbe jaoks. Andmete kaitsmise nimel nähakse vaeva, ent andmeturve võiks saada pidevat rahastust, sest mitte keegi ei taha, et nende isiklikud andmed välja jooksevad.

Tervet intervjuud saab järele kuulata saatest.