INTERVJUU ⟩ Laanet meenutab 2021. aastat: Valgevene hübriidrünnakute tõttu oli meil oma liitlastest rohkem infot (1)

Kui 2022. aasta alguses sai riigikaitse rahastus mitu prisket lisasüsti, siis aasta varem, 2021. aasta kevadel süüdistati kaitseministeeriumit kärpimises, muuhulgas koondati kaitseväe orkester ning kaplaniteenistus. Kas tagantjärele võinuks midagi teisiti teha?

Kui vaatan praegu tagasi tolle aja muudatustele, mida oli vaja teha, siis minu arvamus on, et need olid õiged otsused. Miks? Kaitseväe juhataja soov oli juba varem teha muudatusi ja need said kiirete otsustena ellu viidud.

Praegu, mil meil on reaalselt viimaste kümnendite üks suuremaid sõdu Euroopas, on elu näidanud, et ei orkester ega kaplanid teeks julgeolekuolukorda või võitlusvõimet kuidagimoodi paremaks.

Kaitsekulutuste eelarve otseselt ei vähenenud, küll aga heideti ette, et järgmiste aastate eelarvekasv muutus vähem ambitsioonikaks.

Tol ajal arutati 2022. aasta eelarvet, mis ei vähenenud, vaid kasvas. Riigieelarvestrateegia mõttes arutelu muutus. Anti küll eesmärk, et tegevuskulusid tuleb vähendada, aga lõpuks need otsused külmutati. Teistpidi sai ministeeriumis üle vaadatud kõik ametkonnad – kuidas minna edasi efektiivsemalt. Kindlasti oli seal natuke negatiivset mekki, aga kindlasti oli nendes otsustes ka palju positiivset. Sai väga palju asju üle vaadatud.

Juba 2021. aasta kevadel koondusid Vene väed Ukraina piiridele. Kuidas see Eesti aktsioone mõjutas?

Meeleolu oli kindlasti ärev. Vägede koondamine pärast 2021. aasta kevadel peetud õppust ja tehnika kohalejätmine oli ka üks olulisemaid argumente, et vaadata eelarvet ja kaitsevõime tugevdamist juba teise pilguga. Üks oli tõesti see, et tehnilised vahendid jäeti Ukraina piiri äärde: inimeste liigutamine on ju suhteliselt kiire ja lihtsam kui tehnika liigutamine. See oli esimesi signaale: miks jäetakse tehnika Ukraina piiri äärde? Sellele peab midagi järgnema.

7. juulil tegi Valgevene hübriidrünnaku Leedu piirile. See oli üks häirekell, mis näitas väga selgelt, et Putini juhtimisel testitakse Valgevene kaudu liitlaste ühtsust. Ehk kuidas tegutsetakse hübriidrünnakute vastu.

Nagu teame, oli Eesti üks esimesi, kes otsustas aidata Leedut okastraadi andmisega, et piiri tugevdada. Need olid esimesed käigud, mis Putin tegi, et testida lääne ühtsust. Sealt edasi liikusime Poola-suunalise hübriidrünnaku peale, kus Eesti oli järjekordselt koos Ühendkuningriigiga esimesi aitajaid, saates oma üksused piiri ehitama.

Nende liitlassuhete põhjal saime ka rohkem infot ameeriklastelt ja teistelt liitlastelt, kes olid seotud missioonidega siin Euroopas. Ma arvan, et me teadsime natuke rohkem kui teised liitlased.

Mis oli lõplik ajend või sütik, mis tõi 2022. aasta kevadel kaasa tolle esimese, 340-miljonilise lisapaketi?

Kui jõuame 2021. aasta detsembrisse, siis oli meile väga selge, et küsimus ei ole selles, kas Venemaa ründab Ukrainat, vaid mis see konkreetne kuupäev on. Sellest tulenevalt tegime juba detsembris esimese otsuse, et anname Ukrainale praktilist sõjalist abi. See tekitas Eestis tollal tegelikult üsna tõsist turbulentsi ja vastuseisu: miks me peaksime andma Ukrainale sõjalist abi, oma Javeline ja muud, et see ärritaks ja eskaleeriks Venemaa käitumist?

Kui jõuame 2022. aasta jaanuari, siis oli kaitseministritel mitu kohtumist. Oli Prantsusmaa veetav ELi kaitseministrite kohtumine Brestis. Pärast seda toimus NATO kaitseministrite kohtumine Brüsselis ja kohtumine Vilniuses, kus olid kolm Balti riiki ja USA.

Ajaliselt olid kõik kohtumised jaanuari keskel. Ärevus oli hästi suur ja valmistuti selleks, et Venemaa võib kohe-kohe rünnata – mis oli juba enam-vähem kindel. Sellest tulenevalt alustasime ettevalmistusi, et valitsuses kokku leppida esimene tugevduspakett.

Kui Eestis tekitas Ukraina abistamise pakett vastuolulisi mõtteid, siis kuidas liitlased suhtusid?

Liitlased võtsid tol ajal eestlasi veel natukene nii, et me pingutame veidi üle. Nad otseselt ei kartnud eskalatsiooniohtu, aga me mäletame ju, et kui küsisime haubitsate andmiseks luba nii Saksamaalt kui ka Soomelt, venis vastuse andmine peaaegu kahe kuu pikkuseks, kuni 25. veebruarini. Ehk nad ei tahtnud kuidagi uskuda, et Venemaa reaalselt ründab Ukrainat.

Pärast 24. veebruari tulid väga paljud liitlased, pistsid käe pihku ning ütlesid: «Me palume vabandust, et me ei uskunud teie antud signaale. Arvasime, et tahate lihtsalt oma tähtsust tõsta.»

Kas kõik need Leopardi tankide jms juhtumid, mis on Saksamaa relvaabiga seoses järgnenud, on osa mustrist ja déjà-vu võrreldes sellega, mis Eestit enne sõda tabas?

Saksamaa käitumise hindamisel sõja ajal on palju aspekte. Käisin eelmisel nädalal Raimond Kaljulaidiga Saksamaal Berliinis, kohtusime parlamendiliikmetega just nimelt eesmärgiga aru saada, miks Saksamaa on käitunud nii, nagu on käitunud. Avalikkuse ootus, nii liitlaste kui ka kogu rahvusvahelise areeni ootus on olnud, et otsused tuleksid kiiremini.

Aga selle on tinginud esiteks see, et ajalooline taust on selline nagu on. Nad kardavad võtta liidrirolli, just ajaloo tõttu. Teine on nende selgitus, et nad teevad otsuseid ainult koostöös liitlastega, mitte üksi. Kolmandaks, et nad peavad saama otsusele toetuse ka Saksa rahvalt. Ehk nad testivad kogu aeg ühe või teise otsuse puhul rahva võimalikku toetust.

Need kolm aspekti on põhjus, miks kogu protsess on olnud selline – mitte nii kiire, kui oleme oodanud. Me peame arvestama ka, et tegemist on suurriigiga, kus on 80 miljonit inimest. Otsused ei käi nii kiiresti. Ukrainale on see natukene kurb, sest iga päev hukkub sadu ukrainlasi ja kiireid otsuseid ning kiiret abi on vaja just selleks, et säästaksime inimelusid Ukraina pinnal.

Kui näiteks Leo Kunnas ja teie erakonnakaaslane Ants Laaneots kritiseerisid Ukrainale sõjalise abi andmist, siis kui lihtne oli koalitsioonis seda otsust läbi suruda? Kuidas see poliitiline teekond kulges?

Poliitiline teekond kulges nii, et kõigepealt saime selguse, kuidas võiksime kaitseministeeriumiga Ukrainat toetada. Siis leppisime selle kokku erakonnas ja siis valitsuses. Sealt tulid otsused ning sinna ei kuulunud tõesti EKRE ehk opositsoon. Eks opositsioonil ole loomulikult õigus kritiseerida neid asju.

Miks ei olnud laiapõhjalist arutelu riigikogus? Kui kujutame ette, et hakkame arutama, milliseid sõjalisi võimeid anname Ukrainale, teeme avaliku arutelu, siis võivad selle tagajärjed olla täiesti mittemõistetavad. Neid arutelusid vaatavad ja loevad ka meie võimalikud vaenlased.

Kriisisituatsioonis peavad otsused olema kiirelt, selgelt ja otstarbekalt tehtud. Me olime kaitseministeeriumis kaalunud, milliseid võimeid ja kuidas saame anda, millised ja kui kiiresti on asendatavad, nii et meie enda kaitsevõime ei saaks kahjustatud. Sealt need otsused tulid. Veel kord, otsused peavad olema kiired ja otstarbekad.

Kuidas suhtute tagantjärele Meelis Oidsalu väga karmi kriitikasse välisluureameti töö ja Eesti eelhoiatusvõimekuse kohta?

Saan öelda, et alati saab paremini ja nii peame ka iga päev püüdlema, olenemata sellest, millist funktsiooni täpselt täidetakse: eelhoiatus, olukorra teadlikkus, kaitseväe reaalne valmisolek. Meil on iga päev vaja pingutada, et tugevdada kõiki etappe, mis meie julgeolekut tagavad. Me ei pea oma liitlaste ees mitte millegi pärast häbenema. Aga konstruktiivne kriitika viib alati ka edasi.