/nginx/o/2015/01/03/3653191t1h8732.jpg)
Kahekümne kuuenda Postimehe aasta inimese tiitli saab Johanna-Maria Lehtme, kes suutis loetud päevadega pärast Venemaa sissetungi algust Ukrainasse käima lükata MTÜ Slava Ukraini, mis on vähem kui aastaga suutnud Ukrainasse viia nii kiirabiautosid, meditsiinitarvikuid, droone, sõjaväevorme, humanitaarabi kui ka kõike muud. Seda abi aga ei saaks Lehtme Ukrainasse viia, kui ei oleks häid Eesti inimesi, kes on kümne kuuga annetanud mittetulundusühingule kokku 6,5 miljonit eurot.
Pöörane tähelepanu ja karmikäeline sihikindlus on toonud edu, aga sellel on ka Johanna-Maria jaoks oma hind. Kuidas leida mõte argitegemistesse, kui Ukrainas toimuva kõrval tundub kõik tähtsusetu?
Vestlesime Johanna-Mariaga päev enne jõululaupäeva ja järgmisel päeval sõitis ta koos ema ja lapsega kahenädalasele puhkusele. Järgnevalt tema intervjuuvastustest koostatud monoloogid läbipõlemisest, tulevikust, inimeseks olemisest, oma inimeste leidmisest, nähtamatutest töödest ja oma lapsest Sumest.
***
Lähme na morje ja esimene äratundmine
Mul oli väga hea vene keele õpetaja. Lapsepõlves rääkis vanaema minuga vene keeles, kuni see tal ära keelati, sest ma hakkasin lauseid sassi ajama. Lähme na morje ja sellised asjad.
Vanaema sündis Venemaal eesti külas Estosadokis ja ema on vene filoloog. Nüüd on see väga suureks kasuks tulnud, sest kui ma oleks läinud ainult inglise keelega Ukrainasse, siis ma ei oleks seal üldse hakkama saanud. Praegu oleks mul sõdurite ja tsiviilisikutega ääretult raske leida ühist keelt.
Mul on juuraharidus. Noortel ja eriti minu põlvkonnal on selline tunne, et see on midagi äärmiselt põnevat, umbes nagu «Law & Order» või «Ally McBeal». Esimese kursuse poole pealt sain aru, et see ei ole minu jaoks. Ääretult meeldisid kriminaalõigus ja rahvusvaheline õigus. Tallinna ülikoolist võtsin juurde veel sõjaõigust. Oli pettekujutelm, et see on minu maailm.
Olin väga lühikest aega ülikooli ajal kaitseministeeriumis praktikal. Sealt hakkasid mulle meeldima sõjaväelased ja kaitseliitlased, kes on hästi spetsiifiline liik inimesi, samamoodi meedikud. Seal tuli äratundmine, et need on minu inimesed.
Arvan, et võib-olla oleksin väga hea prokurör. Aga advokaati minust ei saaks. Mul on õiglustunne natukene liiga terav ja empaatiavõime liiga tugev.
***
Nähtav ja nähtamatu side Ukrainaga
Side Ukrainaga tekkis Cannes’i filmifestivalil 2017. aastal. Kohtasin seal oma lapse isa ja väga toredaid Ukraina produtsente. Me klappisime, hakkasime kohtuma festivalidel üle maailma ja tekkis tunne, et need on minu inimesed.