Elmar Vaher: lähisuhtevägivald peab lõppema sekkumisega (5)

«Tagajärjega tegelemine ei vii kuhugi. Minu portfellis on selline sündmus, kus uurimise käigus selgus, et me oleme organisatsiooni või uurijatena väga suure vea teinud,» rääkis Vaher ekspresident Kersti Kaljulaidi modereeritud paneelis.

«Kaasus oli väga lihtne: naine helistab 112 ja ütleb, et mees peksab. Politsei hakkab vaikselt reageerima, aga viie minuti pärast on uus kõne ja naine ütleb, et ärge tulge – kõik on okei. Pärast sai sellest naisterahvast teadmata kadunud. Me otsisime teda taga, kuni kohalik politsei sai aru, et seal on midagi kahtlast ja juhtum anti meie mõrvauurimismeeskonnale, sest oli selge, et naine oli ära tapetud. Ühesõnaga: samal ajal kui toimus teine kõne, oli tegelikult naisel nuga kõri peal ja naisel oligi kõri läbi lõigatud.»

«Politsei on hakanud mõtlema teistmoodi,» rääkis Vaher ja tõi ära kolm muutust, mis politseis ajaga on muutunud. «Kas ma kuulan üle või kuulan ära inimese – see on tohutu erinevus. Nulltolerants: lähisuhtevägivalla juhtumid, mis meile teatavaks saavad, 14 000 –15 000 juhtumit aastas, mis meieni jõuavad – ja nagu me teame, on see ainult pool tegelikkusest –, peavad lõppema sekkumisega, päris silmavaatamisega. Ja kolmas on oskus mitte ise luua uut ohvrit – kuidas inimesega toimetada, lapsega, naisterahvaga. Või ka kannatanutega, kes on meesterahvad.»

Riigikohtunik Velmar Brett märkis, et ohvril tuleb juhtunust kindlasti rääkida, ent praktika näitab, et sageli ohver lihtsalt istub ja kannatab. Ja kui keegi teda ei näe, siis ta võibki kannatama jääda. Samas tunnistas Brett, et paljud lähisuhtevägivalda puudutavad kohtuasjad lõppevad õigeksmõistmisega, sest kohtumenetluse alusprintsiip on süütuse presumptsioon.

«See tähendab, et süüd peab tõendama,» selgitas Brett. «Väga lihtne on koduvägivallas süüdi tunnistada, kui on olemas mingid objektiivsed tõendid, kellegi kõrvalolija ütlused ja kannatanu ise ka räägib. Aga väga tihti on olukorrad, kus põhitõendiks on kannatanu ise. Kõige hullem on, kui kannatanu alguses räägib ja pärast – näiteks kohtus – ütleb ära. Et enam ta ei anna ütlusi. Või sii muudab enda ütlusi.»

«Kui on kaks ütlust kõrvuti – kohtueelses menetluses antud ütlus ja kohtus antud ütlus –, siis sellisel juhul me ei saa valida, kumb on usaldusväärsem,» kõneles Brett. «Me saame kas kohtus antud ütlusi kasutada või mitte kasutada. Aga me ei saa kasutada kohtueelses menetluses antud ütlusi. Ja see ei ole mitte etteheide meile, vaid seadusandjale. See kindlasti aitaks, sest võimalik, et isik – sellel hetkel kui ta andis varem ütlusi –, oli vabamas keskkonnas, sest kahtlemata on kohtus olemine stressisituatsioon ja kes see ikka tahab tulla kohtusse. Ma saan sellest väga hästi aru.»

Kui kohtul on kaalul kahe isiku ütlused, siis lähtutakse Breti kinnitusel usaldusväärsuse küsimusest. Kui kohus näeb, et süüdistatav räägib kogu aeg ühesugust juttu ja see jutt on loogiline, aga kannatanu muudab enda ütlusi, siis liigituvad kannatanu ütlused vähem usaldusväärseiks – hoolimata sellest, milline traagika juhtunu taga olla võis. Olukorras, kus kohus näeb lähisuhtetragöödiat, ei ole võimalik süütuse presumptsiooni siiski ära unustada.

«Meil on printsiibid, mida me ei saa ära unustada, ja sellepärast on äärmiselt oluline alguses tõendite korjamise faas,» rääkis Brett. «Et alguses korjataks tõendeid ja ei jääraks lootma ainult kannatanu ütluste peale, sest kannatanu on tihtipeale ründajast ka vaimselt sõltuvuses. Ja siis ta mõtleb, et elukaaslane küll lõi natukene, aga äkki ta paraneb.

Tihtipeale, kui asi läheb tõsiseks, räägib vägivallatseja ilusat juttu, et nüüd hakkan korralikuks ja nii edasi. Me peame mitmeid asjaolusid arvestama ja me ei saa lähtuda ainult kannatanu loost.»

Kuni ei ole toetavaid kohtulahendeid, ei tule naised kannatama – nad ei tule meie juurde.

Vaher märkis, et kaudsete tõendite osakaal peab olema suurem, sest teistmoodi pole võimalik juhtumeid lahendada. «Kuni ei ole toetavaid kohtulahendeid, ei tule naised kannatama – nad ei tule meie juurde. Me tunneme seda kogu aeg,» rääkis Vaher ja pälvis publikult aplausi.

Ka riigiprokurör Karin Talviste tunnistas, et riigikohtust on lähisuhtevägivallaga seonduvalt tulnud mõned nõutuks tegevad lahendid. «Kogu austuse juures riigikohtu vastu – mõnedes küsimustes tundub, et seisukohad on eluvõõrad,» tõdes Talviste.

«Sellega tuleb nõustuda, et me võime olla natuke elukauged, sest paraku me tõepoolest sündmuspaigale ei lähe,» tõdes riigikohtunik Velmar Brett.

Karin Talviste märkis sellega seonduvalt paneeli lõpus, et kuigi riigikohtu juures on koolitusosakond, kus toimuvatele lähisuhtevägivalla teemalistele koolitustele ta kogu aeg kohtunikke ja prokuröre kutsub, ei tule neist keegi kohale.

«Täna politsei teeb riskihindamist, mille osa on ka see, et tuuakse välja kogu varasem taust, mis isikute vahel on teada. Isegi kui ei ole olnud menetlusi, kui ei ole olnud süüdi mõistvaid otsuseid, aga on olnud väljakutsed, siis mis nende väljakutsete sisu on olnud?» küsis Talviste retooriliselt.

«Et näidata ära – et nagu joobes juhtimise puhul, kui inimene vahele jääb, pole see esimene kord, kui ta purjus peaga sõitis. Enamasti. Seda ka uuringud kinnitavad. Lähisuhtevägivalla puhul näitavad uuringud veel suuremaid numbreid, mitu korda naine enne peksa saab, kui ta julgeb abi kutsuda. Ja mitu kõnet veel läheb, kuni me lõpuks jõuame sinnamaani, et nüüd me oleme suutnud teda koolitada, kuidas tõendeid koguda.»

«Lähisuhtevägivald on intiimne ja seal pole eriti palju tõendeid, mida tagant järele koguda saaks. Mida ohver saab teha, on see, et ta pildistab ennast, räägib sõbrannale. Riigikohus on meile ette kirjutanud kümneminutilise täpsusega, kui vahetu peab olema telefonikõne sõbrannale, et me saaksime seda sõbrannat tunnistajana käsitleda,» rääkis Talviste ja lisas ühele värskele kohtulahendile viidates, et kui ohver helistab päev hiljem, siis see enam arvesse ei lähe.

«Kui me täna ei aita last ja peksa saanud naist, siis ta ei ole ühiskonnas hea, tugev, ta ei tunne ennast hästi. Mida see tähendab?» arutles Vaher. «Ta ei sünnita lapsi, ja nagu me teame, siis eestlastel ei lähe sellega hästi – rahvaarv tõuseb, aga välismaalaste tõttu. Teiseks, organiseeritud kuritegevus otsib tikutulega taga seda nõrka ühiskonnaosa, sedasama 15-, 16-, 17-aastast poissi või tüdrukut, kes tuleks narokoainet müüma. Ja kui me vaatame politseinikena neile otsa, et kes nad on, siis nad on üldiselt kodus peksa saanud.»

Vaher meenutas seika, kus peaminister Kaja Kallas küsis kõrgematel riigikaitsekursustel, et kui palju oleks politseile pikas perspektiivis raha juurde vaja.

«Ütlesin, et ärge politseile küll lähisuhtevägivalla asjus raha andke. Andke koolipsühholoogidele ja kohaliku omavalitsuse rollile selles – sotsiaaltöötajatele, naistenõuandekeskustele, laste aitamise võimalustele,» loetles Vaher.

Vägivallaennetuskonverentsil «Tangotantsust lähenemiskeeluni» oli Kersti Kaljulaidi sõnul palju sellist, mida tahaks, et kõik Eesti inimesed kuuleks ja kaasa mõtleks.

«Rääkisime rasketest asjadest, millele täna lahendust ei ole. Pole isegi kindel, kas saabki olla. Aga saame kindlasti liikuda paremuse poole. Nendest viisidest ka rääkisime,» kirjutas ekspresident sotsiaalmeedias.