OECD ülevaade: Covid vähendas Eestis oodatavat eluiga 2,1 aasta võrra (3)

Eestis vähenes oodatav eluiga perioodil 2019–2021 2,1 aastat, teatas Tervise Arengu Instituudi (TAI) pressiesindaja esmaspäeval. Tõdetakse, et selline langus on enamike ELi liikmesriikide seas suurim pärast teist maailmasõda.

2022. aasta oktoobri lõpuks oli teatatud ELi 27 liikmesriigis enam kui 1,1 miljonist Covid-19 põhjustatud surmajuhtumist. Covid-19 mõju suremusele on olnud väikseim Põhjamaades ning suurim Kesk- ja Ida-Euroopa riikides.

Kui Euroopas keskmiselt on perioodil 2020. aasta märtsist kuni 2022. aasta oktoobrini Covid-19 tõttu surnud 2,6 inimest 100 000 eurooplase kohta, siis Eestis on Covid-19 tõttu surnud kaks inimest 100 000 eestimaalase kohta. Riikidevahelised erinevused Covid-19 tingitud suremuses sõltuvad paljudest teguritest, sealhulgas elanikkonna Covid-19-eelsest terviseseisust ja haavatavusest, Covid-19 vastu vaktsineerimisest ning riikide erinevast tervishoiusuutlikkusest kriisidega kohanemisel.

Noored suuremas depressioonis

Tugeva jälje on jätnud pandeemia miljonite noorte eurooplaste vaimsele tervisele. Pandeemia ajal suurenes mitmes Euroopa riigis, näiteks Belgias, Eestis, Prantsusmaal, Rootsis ja Norras depressiooni sümptomitega noorte osakaal rohkem kui kaks korda – selle levimus oli vähemalt kaks korda suurem kui vanemates vanuserühmades.

Eestis suurenes depressiooni sümptomitega 15–24-aastaste noorte hulk hinnanguliselt seitsmelt protsendilt enne pandeemiat 2019. aastal 31 protsendini pandeemia ajal.

Paljudel lastel ja noortel jäi märkimisväärselt vähemaks aega kehalisele tegevusele, halvenesid toitumisharjumused ja tulemuseks oli mõnes riigis täheldatav laste ülekaalulisuse ja rasvumise tõus. Kasvav nõudlus vaimse tervise toetusele pani proovile juba niigi pinge alla sattunud vaimse tervise teenused.

Ligikaudu 50 protsenti noortest eurooplastest teatas nii 2021. kui 2022. aasta kevadel rahuldamata vajadustest vaimse tervise teenuste järele. Pandeemia tõttu ja eelkõige kehtestatud liikumispiirangute ajal olid häiritud esmatasandi arstiabi osutamine, vähi sõeluuringud ja ravi, krooniliste haiguste ravi järjepidevus ja plaaniliste operatsioonide läbiviimine.

2020. aasta kevadel, pandeemia esimestel kuudel lükkus vähi sõeluuringuprogrammide ja eriarsti konsultatsioonide häirete tõttu vähktõve diagnoosimine hilisemale ajale. Paljud riigid suutsid vähi sõeluuringute esialgset vähenemist korvata tegevuse laiendamisega aasta teisel poolel.

Ometi vähenes 2020. aastal ELi riikides rinna- ja emakakaelavähi sõeluuringute osalusmäär keskmiselt kuus protsendipunkti. Eestis vähenes osalusmäär rinna- ja emakakaelavähi sõeluuringutes aastaga keskmiselt kolm protsendipunkti.

Vähidiagnoosini jõutakse hilisemas staadiumis

Vähi sõeluuringutes tekkinud viivitused võivad paljude vähipatsientide jaoks tähendada diagnoosi saamist haiguse hilisemas staadiumis, mis muudab ravi keerulisemaks ja vähendab ellujäämisvõimalusi. Samuti peatati plaanilised kirurgilised protseduurid, mis tekitas patsientidel ravi mahajäämust.

Võrreldes 2019. aastaga tehti ELi liikmesriikides 2020. aastal kaks miljonit plaanilist kirurgilist protseduuri vähem, mida oli kuuendiku võrra vähem võrreldes pandeemiaeelse ajaga, siis Eestis nende protseduuride arv isegi tõusis kahe protsendi võrra.

Positiivse asjaoluna aitas eelkõige kroonilisi haigusi põdevate patsientide jaoks ravile juurdepääsu säilitada kaugvastuvõttude laiaulatuslik rakendamine 2020. aasta alguses. Oli julgustav, et valdav enamik kaugvastuvõtu teenust kasutavatest inimestest jäid teenusega rahule.

Samas oli olukordi, kus kaugvastuvõtt ei täitnud oma eesmärki ning eakamate, vaesemate ja maapiirkondades elavate inimeste digitaalse tõrjutuse tõttu võisid need suurendada tervisealast ebavõrdsust.

ELi liikmesriigid tunnistasid üldiselt vajadust suurendada raha eraldamist pandeemiale reageerimiseks. Hoolimata SKP vähenemisest suurenesid tervishoiukulud elaniku kohta ELi liikmesriikides 2020. aastal keskmiselt üle viie protsendi ning Eestis, Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis ja Ungaris ligi või üle kümne protsendi.

Napib tervishoiutöötajaid

Eelkõige on suur puudus tervishoiutöötajatest. OECD hiljutiste hinnangute kohaselt tuleks ligikaudu pool kõigist tervishoiusüsteemide vastupanuvõime suurendamiseks vajalikest uutest investeeringutest suunata tervishoiutöötajate värbamisele ja nende töötingimuste parandamisele, et motiveerida uusi töötajad tööl püsima.

Pandeemiaeelsetel aastatel olid tervishoiukulud valdavalt suunatud aktiivravile, kusjuures keskmiselt vaid 3% kõigist tervishoiukulutustest suunati ennetusse. 2020. aastal suurendas enamik ELi liikmesriike vähemalt ajutiselt olulisel määral oma ennetuskulutusi, et rahastada pandeemiaga seotud testimist, järelevalvet ja avalikke teavituskampaaniaid.

2021. aastal eraldati Covid-19 vaktsineerimiskampaaniate käikulaskmiseks palju raha. Ka Eestis suurendasid Covid-19 kulud ennetusele suunatud tervishoiukulude osatähtsuse 2020. aastal 4,8 protsendini ja 2021. aastal 8,3 protsendini.

Üks peamisi pandeemia õppetunde oli see, kui tähtis on saavutada juba enne kriisi inimeste võimalikult hea terviseseisund ja vähendada nende kokkupuudet võimalike riskiteguritega. Suurimateks riskiteguriteks olid Covid-19 põhjustatud tüsistuste ja surmajuhtumite puhul rasvumine, kroonilised haigused, nagu diabeet ja hingamisteede probleemid.

Vaatamata viimaste aastakümnete edusammudele suitsetamise vähendamisel on tubakatarbimine endiselt suurim tervist mõjutav käitumuslik riskitegur, põhjustades ELi liikmesriikides kokku ligikaudu 780 000 surmajuhtumit aastas. Viimasel kümnendil on ka alkoholi tarbimine vähenenud, aga ikkagi on ELis tervist kahjustava tarbimise tulemuseks ligi 300 000 surmajuhtumit aastas.