Päevatoimetaja:
Alexandra Saarniit
Saada vihje

Kaarel Tarand: õpetajate miiting jättis haledavõitu mulje

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Õpetajate miiting Vabaduse väljakul Tallinnas, Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand
Õpetajate miiting Vabaduse väljakul Tallinnas, Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand Foto: Uwe Gnadenteich

Viimastel parlamendivalimistel roheliste nimekirjas vabamehena kandideerinud Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand leiab, et streikivate õpetajate tänane miiting oli halvasti korraldatud.

«Mulje jäi kahjuks haledavõitu, sest on 21. sajand, mitte 19. sajandi lõpp,» ütles Vabaduse väljakul peetud miitingul pealtvaatajana osalenud Tarand. Ta lisas, et õpetajad võinuks miitingu korraldamisel asjatundjatelt abi paluda, sest praegu ei pääsenud ettevõtmine mõjule.

«See sündmus oleks võinud olla lavastatud. Kui sa tahad tänapäeval mõjuda, siis sa pead show’d tegema,» tõdes Tarand, kes oli enne riigikogu valimisi roheliste eestkõneleja just hariduse teemal.

Tarandile meenutas nähtu 1980. aastate lõpu meeleavaldusi, mis olid tema sõnul natuke kodukootud ja tolmused, kuid siiski siirad, aga selle vahega, et tänane miiting oli tuimem. «See oli läbikomponeerimata,» leidis ta ja tõi välja, et mõelda võinuks kas või korraliku helivõimenduse peale.

Streik sobis pigem industriaalajastusse

Ta jätkas, et õpetajate soov ühiskonnas paremat positsiooni ja ka ainelises plaanis paremat elu saavutada on mõistetav, kuid leidis, et streik kui meetod on oma aja ära elanud. «See sobis pigem industriaalühiskonda,» sõnas Tarand. Ta lisas, et streik ei ole valimised ning ühiskonna varade teistsugust ümberjagamist soovivad inimesed peaksid valima teisi erakondi, kui praegu võimul olijad on.

«Väga tore on see, et ühiskond või tema osad suudavad organiseeritult tegutseda, tugevamat sorti sõnumit välja saata. See on iseenesest tore, aga ma ei arva, et see aitab meid edasi ühiskonna rikkuse parema ümberjagamise suunas,» rääkis ta.

Praeguse streigilaine mõju hinnates ütles Tarand, et võib-olla mõjutab see kolme aasta pärast toimuvaid parlamendivalimisi sel moel, et sunnib parteisid teistsuguseid valimisplatvorme ja sõnumeid välja töötama.

Õpetajate nõudmised on pinnapealsed

Õpetajate streigi juures tõi Tarand välja, et nad räägivad küll oma nõudmistest, kuid pole sõnastanud endapoolseid võimalikke järeleandmiskohti. «Heidan ette nõudmiste pinnapealsust. Kui suur on õpetajaskonna enda valmisolek sisemiselt muutuda?» küsis ta ja selgitas, et peab selle all silmas näiteks koolivõrgu korrastamist, õpetamise sisu kui laiemalt rääkides ka haldusreformi puudutavaid küsimusi. Tarand rõhutas, et järeleandmisi peavad tegema mõlemad läbirääkijad, kuid praegu pole õpetajate poolel sellisest valmisolekust räägitud.

«Mina tahaksin kuulda, et neil, kes millegi vastu protesteerivad, oleksid oma ettepanekud, kuidas asja paremaks teha. «Makske mulle rohkem, siis ma töötan paremini» – see ei ole väga veenev jutt ühelt täiskasvanud haritud inimeselt,» ütles Tarand.

Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et sarnaselt õpetajatega on madalad palgad ka päästjatel, kiirabitöötajatel ja kultuurivaldkonna inimestel. «Meie avalik sektor võib olla tervikuna alarahastatud. Küsimus pole ju ainult selles, et teeme selle õpetajate asja korda ja elame vaikselt edasi. Küsimus võib olla hoopis suuremates struktuursetes muutustes, mida ühiskond vajaks, aga valmidus muutusteks pole nii suur, kui ta võiks olla, kui ta oli 15-20 aastat tagasi,» leidis Tarand.

Tagasi üles