ERMile raha küsimisega viivitati

Miks otsustati ERMile aastate eest raha taotleda turismimeetmest, mida nüüd on kritiseeritud, ja kes seda ideed toetasid?

Patuseid oli kolm: tollane regionaalminister Jaan Õunapuu, rahandusminister Aivar Sõerd ja mina. Ammu enne seda, kui mina kultuuriministri toolile istusin, oli riigikogu vastu võtnud otsuse ehitada ERMile pärast Eesti Muusikaakadeemia ja Eesti Kunstimuuseumi valmimist uus hoone. Minu eelkäija Urmas Paeti allkirja kandva paberiga oli kindlaks määratud ka hoone asukoht.
2005. aasta algul oli ERMi juhtkond välja töötanud uue peahoone ruumiprogrammi.

Rahvusvahelise arhitektuurivõistluse valmistas ette arhitektide liit, kes pani kokku ka žürii. Mulle jäi arhitektuurivõistluse väljakuulutamise ja selle žürii töös osalemise au. Olin Kumu ehituse sihtasutuse esimehena näinud, kui raskelt tuli kunstimuuseumi ehitamiseks mõeldud raha. Siit mõte ERMi tarvis raha mujalt leida.

Teatavasti on rahvuskultuuri ala Euroopa Liidus täielikult liikmesriikide rahastada. Sellest hoolimata otsustasime koos Õunapuu ja Sõerdiga taotleda Eesti Rahva Muuseumi ehitamiseks eurotoetust turismi ja piirkondliku arengu meetmest. Jõudsime kokkuleppele, et taotleme piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmist meie üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide väljaarendamiseks 790 miljonit krooni. 500 miljonit krooni sellest pidi minema ERMi uue hoone rajamiseks Raadil.

Raha otsustati kasutada veel Eesti meremuuseumi Lennusadama (100 miljonit krooni), Tehvandi spordikeskuse (50 miljonit), Narva linnuse ja bastionide (50), Kuressaare linnuse (50) ja Pärnu muuseumi (40) väljaarendamiseks. Oluline on tähele panna, et jutt oli kultuuriministeeriumi haldusala projektidest. Sõerd esitas materjalid 2006. aasta suvel valitsusele, kes need Õunapuu ettepanekul kinnitas, märkides täpselt ära objektid ja neile minevad rahasummad.

Kas toona oli ka juttu sellest, et riigi rahaga ehitades oleks see liiga suur amps?

ERMi maksumus oli tollaste arvestuste kohaselt umbes miljard krooni, see on väga suur raha. Sellest andsid endale kõik aru. Sestap püüdsin saada ERM­i tarvis Euroopast 750 miljonit, aga see summa kärbiti riigiasutuste vahelises pingpongis 500 miljoni peale. Ma ei saanudki aru, miks.

Kui selline otsus toona tehti, siis kuhu kõik takerdus?

Nagu juba öeldud, kinnitas valitsus üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide nimekirja koos rahasummadega juba 2006. aasta suvel. Seda raha hakati taotlema 2008.–2013. aasta finantsperspektiivist, mistõttu võeti paber peaministri sahtlist 2007. aasta lõpus välja, kuid siis hakati raha ümber jagama. Majandusminister Juhan Parts nõudis tollaselt regionaalministrilt Vallo Reimaalt enda käsutusse 200 miljonit sellest rahast. Kusjuures, tuletan meelde, jutt oli kultuuriministeeriumi projektidest.

Reimaa keeldus, öeldes, et tema ei taha minna ajalukku ministrina, kes võttis ERMilt raha ära. Seepeale laskis IRL Reimaa lahti. Mulle on räägitud, kuidas Parts olla teiste inimeste ees Reimaa peale karjunud: «Mis sa veel passid, astu tagasi!» Edasine asjaajamine võttis millegipärast nii palju aega, et valitsus kinnitas uue üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide väljaarendamise investeeringute kava alles 2009. aasta märtsis.

Selleks ajaks olid kavasse ilmunud sellised kultuuriobjektid nagu teletorn, AHHAA keskus, Kohtla kaevanduskeskus jms. Peamine oli aga see, et kaotati kolm aastat ja Brüsselist mindi raha küsima keset kõige palavamat kriisiaega, kui igat senti juba veeretati ja kõiki pabereid loeti selle pilguga, et kuidas raha kokku hoida. Tulemus on nüüdseks teada.

Aga miks varem raha ei küsitud ja kas teie hinnangul oleks siis raha saanud?

Mina ei tea, miks varem ei küsitud. Miks ma usun, et raha oleks saadud? Aga sellepärast, et olime teinud eeltööd ja 2006. aasta suveks oli üsna selge sõnaga öeldud, et seda raha on võimalik saada. Olen täiesti kindel, et 2007. või 2008. aastal oleks ERM saanud kavandatud 500 miljonit krooni eriliste probleemideta ja ehitise ülejäänud osa rahastamine kultuurkapitali kaudu ei oleks olnud kuigi raske.

Kas näete endal vastutust, et võinuks käituda jõulisemalt?

Endal ei näe ma mingit süüd. Üritasin tuua kultuurile võimalikult palju raha Euroopa Liidust ja minu mäletamist mööda suurenes välisraha juurdevool kultuurieelarvesse napi kahe aastaga umbes kümme korda. 2007. aasta kevadeks, kui valitsus vahetus, oli tehtud kõik, mis tookord oli võimalik, et ka ERMi raha tuleks.

Püüdsin meedias seda teemat üleval hoida ja raske on mõista, miks meedia ei tundnud 2006. aastal valitsuses sõlmitud kokkuleppe vastu huvi, miks 2008. aasta jaanuaris ei kaitstud Reimaad (erandiks oli vaid Eesti Ekspress, kes sellest kirjutas) ega püütud endale isegi mitte selgeks teha, mis rahast on üldse jutt. Selle vaikimise hind on nüüd teada – 32 miljonit eurot ehk 500 miljonit krooni.

Krista Aru ütles usutluses Postimehele, et toonased EASi ekspertiisid pidanuks näitama, et ERMi hoone ehitamine ei sobi turismimeetme alla. Kuidas Aru väidet hindate?

Ma ei tea midagi EASi ekspertiisidest ja voorudest, see on kõik märksa hilisem tarkus. Mingit teist meedet kultuuriobjektide rahastamiseks lihtsalt ei ole. See kõik on hapude viinamarjade jutt. Aga Krista Arul siin süüd ei ole.

Mida saanuks teha teisiti, et praeguseks oleks kas ERM valmis või euroraha olemas?

2009. aasta suveks olid kõik rongid juba läinud.

Kas teie hinnangul oleks maja valmis, kui euroraha poleks hakatud küsimagi?

Ei oleks olnud. Ainus šanss midagi muuta oleks olnud see, et Krista Aru oleks saanud projekti valmis enne, kui ma ministeeriumist parematele jahimaadele lahkusin. Rääkisin sellest Kristaga 2006. aasta jõulude ajal. Tookord oli selge, et ma ministrina ei jätka, aga oleksin saanud selle projekti vähemasti käima lükata.

Millal võib ERM teie hinnangul valmis saada?

ERMi ehitamine on saanud kaks ränka hoopi ja ma pole kindel, et kannatanu neist obadustest toibub. Esimese matsu virutas eesti ajakirjandus, asudes juba enne arhitektuurivõistluse tulemuste avalikustamist kujundama avalikkuse suhtumist ERMi ehitamisse. Teise löögi andis vabariigi valitsus, kes hoidis kolm aastat kalevi all juba 2006. aastal valitsuskabinetis kinnitatud taotlust.