Paremini ligipääsetav keskkond tooks täiendavad 47 miljonit maksutulu

Lisaks peab avalik sektor igal aastal panustama täiendavalt 11,8 miljonit eurot ligipääsetavuse probleemide kompenseerimiseks sotsiaalteenustega.

«Meie inimesed peavad saama iseseisvalt liikuda – see on väärikuse ja toimetuleku küsimus, et oleks võimalik käia tööl, teenida sissetulekut ja võtta osa ühiskonnaelust. See on mõttekoht kõigile, kes loovad linnaruumi, arendavad kinnisvara ja korraldavad erinevaid teenuseid,» ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. «Teame, et sotsiaalteenuste puhul on vajadused tihti suuremad kui riigi ning omavalitsuste rahalised võimalused, kuid samal ajal oleme sunnitud panustama miljoneid teenustele, mis kompenseerivad kehvasti loodud keskkondi ja kaotsi läheb arvestatav maksutulu, mille oleks võimalik suunata hoopis muul ja vajalikumal moel inimeste abistamiseks.»

Põhilised avalike teenuste ligipääsetavuse kitsaskohad on seotud teenuste füüsilise kättesaadavusega, sealhulgas hoonete, taristu ja transpordi ligipääsmatusega.

Suurima rahalise mõjuga oleks analüüsi andmetel transporditaristu parendamine ehk inimestele iseseisva liikumise võimaldamine ja kodudest väljumise võimaluste parandamine.

«Ligi 70 protsenti koduhooldusteenuse saajatest kasutab teenust vaid ühistranspordi ligipääsmatuse tõttu ja väga paljud vajavad abistavaid teenuseid seetõttu, et ei saa iseseisvalt oma koduseinte vahelt välja. Viimane on eriti problemaatiline suurtes kortermajades,» ütles sotsiaalministeeriumi hoolekande ja sotsiaalse kaasatuse osakonna nõunik Lili Tiri. «Suure tõenäosusega ei ole veel võimalik muuta keskkonda sedavõrd ligipääsetavaks, et kaoks täielikult vajadus keskkonnast tulenevate takistuste kompenseerimiseks sotsiaalteenustega, kuid kindlasti tuleb jätkata kodude kohandamisega, millega riik alustas neli aastat tagasi ja on enam kui üheksa miljoni euroga toetanud omavalitsusi 2300 kodu kohandamisel. Mina isiklikult nägin tollase meetme suure lisaväärtusena kohalike omavalitsuste teadlikkuse tõusmist enda haldusalal asuvast elukondliku kinnisvara ligipääsetavusest, erivajadustega inimeste vajadustest ning kindlasti oli kasulik kodude kohandamise tööprotsessi väljatöötamine ja praktiseerimine.»

Civitta Eesti partneri Kristiina Olli sõnul oli analüüsi eesmärk aru saada, mil määral tuleb praegu erinevate toetuste, teenuste ja hüvitistega kompenseerida ligipääsmatut elukeskkonda ning kuhu oleks vaja probleemide lahendamiseks esmajärjekorras investeerida. «Analüüsi tulemused aitavad otsustada, millistes valdkondades on võimalik läbi keskkonna parandamise igapäevaelu lihtsamaks muuta. Samas on teatud olukordi, kus keskkonna arendamine teenust ei asenda, nt vaimse tervise probleemide esinemise korral,» lisas Oll.

Analüüsi autorid annavad ka soovitusi ligipääsetavuse parandamiseks erinevates valdkondades. Esile tuuakse näiteks automaatrampidega madalapõhjalised bussid; ühistranspordipeatuste nõuete täpsustamine seoses taktiilse teekattemärgistuse ja kontrasttähistuse kasutamisega; ligipääsetavuse tegevuskava kohustuslikuks arengudokumendiks igas omavalitsuses; kvalifitseeritud ligipääsetavuse spetsialistide olemasolu ning kaasaegsete liftide kasutamine ja lifti sissepääsu tagamine hoone sissepääsutasandil. Positiivse näitena tuuakse analüüsis esile Tallinna ligipääsetavuse infosüsteem LIPS.

Riigil ja kohalikel omavalitsustel on kohustus tagada inimeste igapäevaseks eluks vajalik keskkond ja teenused, kuid praegu ei ole pakutav kõikidele sihtrühmadele võrdselt kättesaadav. Ligipääsmatust keskkonnast on mõjutatud vanemaealised, väikelaste vanemad, puudega või ajutisest tervisemurest tuleneva tegevuspiiranguga igas vanuses inimesed.

2019. aasta septembris töötas valitsuse otsusega moodustatud ligipääsetavuse rakkerühm läbi peamised valdkonnad, mis ligipääsetavusega puutumust omavad. Lõpparuandes välja toodud poliitikasuuniste ja lahenduste jõustamine võimaldaks kümne aasta jooksul liikuda kõikidele inimestele ligipääsetava ühiskonna, avaliku ruumi ja teenuste suunas. Rakkerühma ettepanekud ei sisalda tegevusi olemasoleva füüsilise keskkonna suuremahuliseks rekonstrueerimiseks ning vastavad tegevused tuleb planeerida kõikidel ministeeriumidel edaspidi enda haldusalas. Eesmärk on ligipääsetavuse ja universaalse disaini põhimõtete rakendamine kõikide poliitikavaldkondade loomuliku osana, seades esikohale avaliku sektori eeskuju; samuti ligipääsetavuse teadlikkuse ja pädevuse tõstmine ühiskonnas läbivalt.