Sügis on toonud paljudele lõunaukrainlastele rõõmusõnumeid, sest juba ligi pool selles sõjas venelaste vallutatud territooriumist on vabastatud. Kuid sõjatsooni jäänud inimestel pole elektrit, veevärki, kanalisatsiooni ning paljud kodud on purustatud. Enamik humanitaarorganisatsioone ei lähe nendesse piirkondadesse, sest seda peetakse liiga ohtlikuks. Seepärast võiksid lähenevad pühad paljudele tunduda lootusetult kurvad, kui ei oleks teid, kes te usute, et need jõulud tähistavad lootust.
«Olukord on hullem, kui me arvasime. Rahvusvahelised abiorganisatsioonid viivad abi Hersoni kesklinna, kaugemale nad ei jõua. Slava Ukraini viib abi ka väikestesse küladesse, kuhu sõja algusest pole keegi seni abi viinud,» rääkis Slava Ukraini tegevjuht Johanna-Maria Lehtme. «Inimesed ei julgenud meid alguses tuppa lasta. Nad ei kartnud, vaid neil oli piinlik, sest venelased olid kõik seinteni tühjaks varastanud,» rääkis ta.
Slava Ukraini kaastegevjuht Viktoria Indrisova kirjeldas, et inimestel on väga erinevad vajadused. «Ei ole nii, et kohal on ainult babuškad ja deduškad. On ka peresid, kus on isegi kaheksa last. Meil on ette nähtud, et ühes pakis on üks tekk, aga üks noor naine tuli küsima teist tekki. Tal on pooleaastane imik ja toas seitse kraadi sooja.»
Abipakis on toiduabi, hügieenitarbeid, soe tekk ja padjad, küünlad, tikud ja taskulamp ning eestlaste annetatud villased sokid, kindad, mütsid ja sallid. Ühe abipaki maksumus on hinnanguliselt 60 eurot. Abipaki sisu ostetakse Ukrainas, kus see on odavam ja ühtlasi toetab kohalikku majandust.
/nginx/o/2015/01/03/3653191t1h8732.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/11/27/14988325t1he711.jpg)