FOTOD ⟩ Kannatanud kannatasid õppusel ikka päriselt

«Reageerimist tulekahjudele ja olmetülidele – olgu need tulistamised või noarünnakud - oleme varemgi harjutanud, aga midagi sarnast pole tehtud juba aastakümneid,» iseloomustas tänast õppust tervishoiu kõrgkooli õenduse õppetooli juht Kristi Puusepp. Tänase õnnetuse puhul võib paralleeli tõmmata biorelva rünnakuga.

Tallinna tervishoiu kõrgkoolis lavastati õnnetus inimesele väga mürgise ainega. Hoone neljandalt korruselt avastati anum, mis oli täidetud II maailmasõjast alles jäänud gaasiga. Nõu avamisel pääses gaas välja, mille tagajärjel oli Puusepa sõnul vaja tegeleda kahte sorti kannatanutega: mürgistuse saajatega ja traumapatsientidega, kes paanika käigus olid kukkunud trepil või lihtsalt koridoris ohu eest ummisjalu põgenesid.

«Kui ohtlik gaas peaks päriselt lekkima, siis need, kes on lähemal, saavadki kahjustada, sest gaasimaske pole tänapäeval üldkasutatavates ruumides kusagilt võtta,» tõdes Puusepp. Esiteks tuleb aidata neid. Paralleelselt peab ohuallikast kaugemalseisjad õnnetuspaigast võimalikult kiiresti ja sujuvalt evakueerima.

Kohane kaitsevarustus selleks oli päästemeeskondadel. «Päästjatelt oodati muuhulgas, et gaasiga saastunud inimesed ei puutuks hiljem kokku tervetega,» rääkis õenduse õppetooli juht. Vastasel korral saastub ja saab tervisekahjustusi ka terve inimene. Ehk kõik tegevused pidid olema läbi viidud õiges järjekorras ja järgmisega ei tohtinud alustada enne, kui eelmine tegevus oli edukalt lõpetatud. «Kuivõrd lekkinud gaas oli väga mürgine ja kahjustuse ulatuses mängis rolli ajafaktor, võeti aega, mis kulus kannatanute jõudmiseks kiirabini ja lõpuks ka haiglasse arstide käe alla,» sõnas ta.

«Enne kiirabile üleandmist tuli ohukoldest pärit kannatanud puhastada, mis tähendab sisuliselt voolava vee all ligunemist,» jätkas Puusepp. Selleks paigaldati kõrgkooli hoovi leotustelk. Puusepa teada harjutasid päästjad seda töölõiku viimati paarkümmend aastat tagasi. Õnneks pole nimetatud oskust siiani reaalses elu vaja läinud, ent käib Ukraina sõda ja paljud riskid on tulnud ümber hinnata.

Saatan peitub detailides

Neljapäeval olid õues miinuskraadid. Kuidas see pesemine seal telgis siis täpsemalt välja nägi? «Tegelikult seekord vett päriselt jooksma ei pandudki,» nentis Postimehe fotograaf Eero Vabamägi.

Ent ilma selletagi oli probleeme palju. Päris huvitav oli jälgida, kuidas neile käigu pealt lahendusi leiti. Leotustelki ei saanud tükk aega sooja sisse, sest elektritootmine streikis. «Nii kannatasid «kannatanud» ka päriselt – lihtsalt lõdisesid külma käes,» rääkis fotograaf. Aega kulus päris kõvasti, enne kui teine generaator kohale jõudis.

Ühel hetkel tekkis küsimus, millega saastunud riided kannatanute seljast ära saab. «Päästjad küsisid kiirabilt kääre, aga neile ei antud. Kiirabi vajas lõikeriistu ise,» meenutas Vabamägi. Kusagilt need käärid lõpuks ikka ilmusid.

«Äge kogemus oli,» võttis Vabamägi harjutuspäeva kokku. Mees nägi oma silmaga, kuidas parandamist vajavad tegevused kirja pandi, sest hindajaid jagus igasse töölõiku. «Tavaliselt aetakse fotograafid sündmuskohast võimalikult kaugele, aga nüüd pääses kõike lähedalt jäädvustama,» sõnas ta.