:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
Valgevene alustas 31 aastat tagasi teed vabadusele, nagu Balti riigidki, kui Nõukogude Liit lagunes, kuid meie arenguteed lahknesid juba mõne aasta pärast. Miks nii läks, arutleb noor ajakirjanik ja ettevõtja Ivan Shyla, kes põgenes kaks aastat tagasi repressioonide eest Valgevenest Berliini.
Valgevenelane oma riigist: Lukašenka võitis meie esimesed vabad valimised, mis jäidki viimaseks
Ivan Shyla on ettevõtja, ajakirjanik, Valgevene suurima demokraatliku noorteorganisatsiooni Maladõ Front endine juht ja poliitaktivist. Ühiskondliku tegevuse tõttu heideti ta välja keskkoolist, teda on korduvalt vahistatud ja vangis hoitud. Poliitiliste põhjuste tõttu lahkus ta kaks aastat tagasi Valgevenest ja elab praegu Berliinis.
Politoloog Florian Hartleb rääkis Ivan Shylaga 30–33 aasta tagustest sündmustest. Shyla tõdeb, et tegelikult oli Valgevene saamine iseseisvaks riigiks suur väärtus.
Shyla kirjeldab 31 aastat tagasi alanud protsesse: alguses olid kõik – Balti riigid ja Valgevene – samal stardijoonel, kuid edasi läksid teed lahku. Balti riikides, Poolas ja mujal said esimeste vabade valimiste järel võimule rahvarinded ja uuenduslikud liikumised, kes aga järgmistel valimistel kaotasid ning võimule tulid nostalgial mänginud poliitikud. Tšehhis tulid küll algul võimule endised kommunistid, kuid nad ei suutnud enam käimalükatud protsesse tagasi keerata ning kurss NATOsse ja Euroopa Liitu jätkus.
Shyla nendib, et peale kommunismi lagunemist ei olnud Valgevenes esimesi valimisi, esimesed vabad valmised olid alles 1994. aastal, kuid selleks ajaks olid inimesed juba majanduslikest probleemidest väsinud. «Me ei loonud selliseid institutsioone, nagu vaba meedia, iseseisvad kohtud ja sõltumatu parlament. Presidendiks saanud Aljaksandr Lukašenka paradoks oli, et ta võitis esimesed valmised, mis jäidki sisuliselt viimasteks,» ütleb ta.
Lukašenka valimine oli Shyla sõnul inimeste tõeline valik, sest ta esindas siis tõelisi väärtusi, nagu Venemaaga lõimumine, Nõukogude Liidu taastamine, nõukogude sümbolid jms, mis olidki sel ajal valgevenelaste tõelised soovid.
Shyla tõi välja, et klassikalise diktaatorina ründas Lukašenka kõigepealt konstitutsioonikohut, parlamenti ja seejärel vaba meediat. Shyla juhib täheleapanu, et seda kõike on teinud Viktor Orbán Ungaris ning mida tehakse ka Poolas.
Valgevene ajakirjanik rõhutas, et konstitutsioonikohtu ründamine on esmane ja tähtsam võimu ülevõtmiseks. Küsimus ei ole tema sõnul selles, kas juhid on targad, tugevad või nõrgad, vaid ühiskonna kohus on luua demokraatia toimimiseks vajalikud institustioonid sellisena, et need eksisteeriksid ka tulevikus.
Pro Patria Instituudi, Konrad Adenaueri Fondi ja Wilfried Martensi Euroopa uuringute keskus korraldasid Tunne Kelami algatusel uurimisprojekti «Need 30 aastat». Selle raames intervjueeriti 22 inimest erinevatest Euroopa riikidest, et saada hinnanguid, kuidas Nõukogude Liidu lagunemine ja teiste kokku kukkunud kommunistlike režiimide pärand on mõjutanud Euroopa arengut tänaseni.
Intervjueeritavatel paluti hinnata 1989.–1991. aastate sündmusi omal maal ja Euroopas, kuidas isiklikud ootused ja lootused on selle aja jooksul realiseerunud, kuidas hinnatakse Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide mõju protsessidele omal maal ja Euroopas.
2021. aastal avaldas Postimees veebiküljel 12 Euroopa Liidu riigi poliitiku ja ühiskonnategelasega tehtud intervjuud. Nüüd jätkub sari intervjuudega Nõukogude Liidu okupeeritud kuue riigi poliitiku, ühiskondliku aktivisti ja teadlasega. Meenutatakse aega, kui kurjuse impeeriumi lagunedes oli võimalus riikidel vabalt ise oma arengutee valida. Intervjueeritavad jagavad oma muljeid neist aegadest ja oma riikide tänasest reaalsusest.