OTSE POSTIMEHEST ⟩ Kaarel Rundu: Tallinna koolides on 701 õpetajat, kelle keeleoskus ei vasta nõuetele (3)

Kuna Tallinna koolides on üle kahe tuhande Ukraina lapse, siis on nii eestikeelsed kui venekeelsed koolid puupüsti täis, kuidas koolidel läheb?

Kiita tuleks meie haridusasutusi, nii lasteaedu, kus on üle 800 lapse, kui ka koole, kus täna on munitsipaalkoolides 2030 last, lisaks veel Vabaduse kool oma 575 õpilasega. Koolid ju andsid juba kevadel teada, et nemad on valmis võtma vastu lapsi, kes vajavad turvalist õpikeskkonda. Õpetajad visati muidugi teatud mõttes vette, sest keegi ei teadnud, kui palju Ukraina lapsi tegelikult õppeaasta alguses on. See, millise innuga on koolid neid õpilasi üritanud integreerida, pakkuda kõige paremat võimalikku haridust, mis tänasel päeval on võimalik selles olukorras anda, on lihtsalt imetlusväärne.

Kas rohkem on neid lapsi, kes käivad Ukraina laste klassides või neid, kes õpivad kõrvuti meie lastega?

Juba kevadel, kui me pakkusime koolipäevajärgset kohanemisvõimalust, tuli paljude Ukraina perede poolt signaal, et nemad eelistavad seda, et lapsed alustaksid õppetööd koos meie kohalike õpilastega. Kui me vaatame seda suurusjärku 2030 ja lähtume sellest, et klassis on 24 last, siis see tähendab umbes 85 täiendavat klassikomplekti. Praegu õpib valdav osa Ukraina lastest siiski meie lastega koos, nii palju, kui vabu kohti klassides on. Oleme viimase paari nädalaga jõudmas olukorda, kus koolidel tekib ruumipuudus või õpetajate puudus, nii et avatud on ka teine vahetus ja tehtud liitklasse. Samuti tuleb avada eraldi klasse, mis koosnevad ainult Ukraina õpilastest, aga ka nemad õpivad Eesti õppekava järgi ja Eesti õpetajate käe all.

Kas Ukraina laste puhul on esmatähtis saada hakkama õppeainega või saada üldse eluga hakkama?

Esmatähtis on saada eluga hakkama, kohaneda ja leida sõpru, kellega eesti keelt praktiseerida. Teame, et meie pedagoogid on väga nõudlikud enda suhtes, seda nägime juba koroona ajal, kus distantsõpe toimis ning kus ootused õpilastele olid samuti kõrged. Loomulikult on praegune olukord väga raske, aga me peame mõtlema, miks me seda teeme. Teeme seda selleks, et pakkuda neile lastele turvalist õpikeskkonda ja see on tegelikult kõige tähtsam.

Kuigi Eesti riik andis soovituse, et Ukraina lapsed peaksid minema valdavalt eestikeelsetesse koolidesse, said vanemad siiski ise kooli valida. Kui palju neid vene koolides on, kuuldavasti on vene õppekeelega koolid Tallinnas puupüsti Ukraina lapsi täis?

Aus vastus on, et kõik koolid on puupüsti täis, meil ei ole Tallinnas ühtegi lasteaeda ega ühtegi kooli, kus ei oleks Ukraina lapsi. Nüüd hakkavad tõesti mängima ruumilised piirid, mul on väga hea meel, et saime avada Tallinnas ka Räägu kooli, mis on Lilleküla kooli filiaal ja kus toimetatakse väga pühendunult. Seal on natuke alla 400 õpilase.

Paljud Eestis viibivad Ukraina lapsed siiski ei ole kooli jõudnud, kas neid üritatakse üles leida ja õppetööle suunata?

Kahjuks meieni väga täpseid andmed ei jõua. Meil on ülevaade nendest õpilastest, kes on määratud koolidesse, aga mingil põhjusel nad hetkel seal ei ole. Selliseid lapsi on kusagil 30 ja see ei ole väga suur arv. Nendega toimetame edasi sama moodi, nagu ka enda õpilastega, kaasates sotsiaalpedagooge ja lastekaitset. Õppeaasta alguses oli Ukraina perede poolt rohkem sellist soovi, et nende lapsed osaleksid ainult Ukraina distantsõppel ja oli ka peresid, kelle lapsed alustasid nii meie koolides kui õppisid pärastlõunal ja õhtul distantsõppel Ukraina koolis, aga see trend on vähenemas. On leitud ühine keel koolidega, on suurenenud usaldus meie haridussüsteemi vastu ja seda ka ministeeriumi tasemel. Meie haridus- ja teadusministeerium ning Ukraina haridusministeerium on omavahel pidevas kontaktis ja on kokku lepitud, et Eestis omandatud haridust tunnustab tulevikus ka Ukraina.

Kui valmis on Tallinna koolid eestikeelsele haridusele üleminekuks?

Me saame sellega hakkama nii hästi kui me oskame. Ma eristaksin siin kahte taset, üks on poliitiline tase, mida selle teema puhul saab vaadata, aga teine on puht praktiline teema. Kui me vaatame tegevuskava selles punktis, mis puudutab õpetajate järelkasvu ja näeme, et aastani 2026 on ülikoolide maksimaalne vastuvõtmise lävend 342 õpetajat ja suur osa neid bakalauruse tasemel, siis seda on vähe. Mida me saame praegu teha, on koolitada oma õpetajaid. Ei saa unustada, et palju õpetajad on pensionieas ja võib olla nad ei tahagi jätkata, kui seda tööd saadavad sellised ähvardused, et me tuleme sulle klassi ja  vaatame, mis sa seal teed. See kindlasti pärsib motivatsiooni.

Kuidas te järgmist kooliaastat saate planeerida, keegi ju ei tea, kui palju meil siis Ukraina lapsi on, neid võib olla kaks korda enam kui praegu?

Eks me siin võtamegi kuu ja nädala kaupa ning vaatame, kuhu kevadeks tegelikult välja jõuame, sest määramatutust on tõesti väga palju.

Kui palju võite kaotada venekeelsetes koolides õpetajaid seetõttu, et nende keeleoskus ei vasta eesti keele nõudele?

Hetkel saab öelda, et meil on 701 õpetajat, kelle puhul me soovime keeletaset tõsta, seal hulgas on neid, kes juba praegu õpivad või kes plaanivad minna õppima. Kindlasti on ka selliseid, kes otsustavadki oma karjääri lõpetada. Me saame pakkuda õppida soovivatele pedagoogidele nii keeleõppe võimalust, kui ka täiendavaid  pedagoogilisi võtteid, mida nad saaksid kasutada, aga me ootame siin ka riigilt metoodilisi tugimaterjale.