Kuna tuuleenergia arendajad otsivad ja uurivad ka ise sobivat maad, tekib kõige lihtsamal tasandil arendajate ja riigi konkurents samade maatükkide peale. Teiseks topelttööd, samad uuringud ja samad tegevused. «Me kasutame samu maakaarte ja samu tingimusi mida riigiametnikudki,» väljendab oma skepsist näiteks Enefit Greeni tuuleenergia valdkonnajuht Lauri Ulm. Ühesõnaga, arendajad juba otsivad maad, mis lisaväärtust pakub see, et riik hakkab ka otsima? Kui riigikantselei on tuuleparkideks sobilike maade läbiuurimise ja leidmise tähtajaks sättinud 2024. aasta keskpaiga, siis kuidas välistada võimalust, et tehakse tühja tööd ja lõpuks jõutakse samade kohtadeni, mille arendajad on juba ära märkinud?
/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/11/08/14948883t1hb218.jpg)