OTSE Postimehest: ⟩ Tiit Meren: kui Eesti kuus suurhaiglat on purustatud, peavad väikesed nende töö üle võtma

Mis on suurõnnetuse või sõjas abi andmise puhul meditsiinis tavapärasest teistmoodi?

Arst ei torma sel juhul kohe esimesele ette jäänud patsiendile abi andma, eriti kui kannatanuid on sadu. Ta võtab telefoni ja hakkab valvekeskusele vahendama, mis on juhtunud, kus ta on ja mida näeb – kui palju on haigeid ja silma järgi millises seisus nad on ning kas peale tema on sündmuskohal ka teisi abiandjaid.

Ent mis saab sõja ajal EMOs tavalisest tsiviilpatsiendist?

Kui ei ole otseselt eluohtlik haigus, mida õnnestub kuidagigi ära kannatada, siis kallid inimesed, tõde on see, et sõja ajal ei ole teid ka kolmandas või neljandas järjekorras võimalik ette võtta. Sest sel ajal saabuvad tõenäoliselt tohutute purustatud kehadega inimesed, kes jagatakse omakorda kaheks – ühed, keda annab päästa ja teised, keda mitte. Ülejäänud ootavad oma aega, mille puhul ei oska keegi öelda, millal see saabub.

Kuidas sõjaga kaasas käiva surmahirmuga koos elada?

Ukrainlastega tehtud intervjuudest võib seda näha. Muidugi räägitakse, kui õudsad on tulistamised või see, kuidas hukkus mõni tuttav, aga peaaegu alati lisatakse sinna juurde: Ukraina võidab. Lööb välja inimlik refleks – tekib võitlusvõime.

Mitusada haiglat on Ukrainas puruks pommitatud, hukkunud on hulk meedikuid. Millistes tingimustes seal praegu inimesi ravitakse?

Ukrainlased on professionaalid ega ei anna infot selle kohta, kuidas neil meditsiinitandril läheb. Eks erinevate riikide luured tegutsevad ja sealt me üht-teist kuuleme. Aga see, kuidas venelane tsiviilobjektidega käitub, on alla igasugust arvestust ja see üllatab muidugi ka lääne avalikkust.

Afganistanis pommitati ka meedikuid. Seal tuli samuti punase risti märgid käiselt, kottidelt ja helikopteri kõhu alt ära võtta, sest muidu olid nagu liikuv märklaud. Aga afgaanid ei lasknud nii täpselt.

Palju räägitakse, et venelastel ei ole enam täpseid rakette, ometi näitavad satelliidid ülevalt sentimeetri täpsusega strateegiliste punktide asukohta, droonid juhivad tuld. Nii on Genfi konventsiooni vastaselt 200 haiglat ja suur hulk tervisekeskuseid puruks pommitatud, suur hulk meedikuid surma saanud, ent sellest vaikitakse teadlikult. Sellepärast võib-olla Eestis arvataksegi, et polegi midagi hullu juhtunud.

Kas tsiviilpatsiendid peavad püüdma praegu Ukrainas ise hakkama saada?

Ukraina ei avalda küll ühtegi bitti informatsiooni, ent olen läbinud brittide koolituse ja tean, kui raske on tsiviilelanikkonna teenindamine, kui käib sõda. Kui kogu aeg tuuakse meditsiinipunkti juurde oma maa haavatud sõdureid, NATO sõdureid, siis selles olukorras tuleb pidevalt kalkuleerida, kui palju jääb parajasti ressurssi üle, mõtlen siinkohal meedikuid ja haiglaid, et tagada mingilgi määral tavakodanike ravimine.

Kus saab olema Eesti tagala, sest meie riik on nii väike?

Rinde sügavus Eestis tõesti puudub. Aga äkki olete tähele pannud, kui õnnelikud on asjatundjad selle üle, et Soome ja Rootsi astuvad NATOsse. Kui seda otsust poleks tulnud, oleks meil evakuatsiooni ja logistikat hoopis raskem korraldada, sest kogu Eesti rinne olekski sisuliselt eesliin. Aga uues olukorras – kui Soomet rünnatakse, siis nende tagala on Eesti ja vastupidi.

Ukrainas tuntakse puudust kõigest – traktoritest, villastest sokkidest, žguttidest, aga ka rahast. Mida meil on sellest õppida? Kuidas kriisivarusid luua ja neid sõja ajal täiendada?

Nii julgeoleku-, kaitseväe- kui meditsiiniteenistus, aga ka tsiviilsektor on saanud tükk aega nende teemade üle mõelda ja valmistuda. Kõrgkoolides õpetatakse nii arsti- kui õetudengitele katastroofimeditsiini. Samuti pole enam nii, et meil pole žgutte või ravimeid.

Teine küsimus on see, kui suures mahus on seda õnnestunud korraldada ja siin ei saa ma kõike välja öelda, sest tegu on tundliku teabega. Me saame selle kriisi sügavust arvestades üsna hästi aru, millist abi võiks Ukrainas vaja minna, aga meie ei ütle seda neile ette, vaid küsime, mida neil vaja on. Vastavalt sellele toimetame kaupu Ukrainasse. Seda tööd tegevate vabatahtlike nappidest kommentaaridest võib aru saada, millest on puudus ja milline on hetkel meeleheite seis.

Kas saan õigesti aru, et te rahustate praegu Eesti rahvast, et koroonakriisi alguses juhtunud viperused maskide ja kinnastega on minevik?

Koroonakriisi alguses jälgisin mitme riigi uudistekanaleid ja mõtlesin kogu aeg endamisi, miks ei öeldud, et see kriis tuli äkki ja me ei tea meditsiinilises mõttes selle kohta midagi, nagu ka muu maailm. Alguses oli maskiküsimus – kas neid on vaja või mitte? Olekski võinud öelda, tõenäoliselt on neid vaja, aga meil pole neid piisavalt. Seda oleks palju paremini mõistetud.

Minu eelnev jutt ei tohiks Eesti rahvast rahustada, vaid peaks talupojamõistust koju kutsuma. Eestis on heaoluriik palju kurja teinud, arvatakse, et küll riik hoolitseb ja mina ise ei pea midagi tegema. Koroona seevastu oli hea treening ka meedikutele, kes said läbi teha proovi, et mis nendega juhtub, kui tuleb järsku palju tööd ja kuidas sellest tuleneva stressiga hakkama saada. Aga sõjas kuhjuvad kõik probleemid samamoodi, ainult pikema aja jooksul.

Tumedates värvides jutu mõte on see, et kui antakse häire, siis inimene teab, mida ta koos perega peab tegema, kuidas oma külas ning töökohal asju ümber korraldama.

Mida inimene siis tegema peaks?

Mõnikord minnakse ka hoogu. Soomlased ostsid ühe päevaga kõik joodivarud apteekidest ära, ent mul on hea meel, et eestlased on stabiilsemad, sest nii ei teinud. Aga tuleb olla valmis elektrikatkestusteks - patareidega raadio aitab muutuva olukorraga kursis olla. Mõnikord vaadatakse mööda infost, mis soovitab üht-teist varuda paariks nädalaks kuni kuuks. NATO kolleegid on öelnud, et mida kaugemal alliansi idapiirist liikmesriik asub, seda nõrgemaks jääb elanikkonna ohutaju. Varudes on peamised söök-jook, hädavajalikud ravimid, sidumisvahendid.

Kas žgutt peaks kodus olema?

Kindlasti. Kui sul on verejooks ja käsi või jalg katki, siis see päästab elu.

Kuidas on sõjameditsiin viimase kümnendi jooksul muutunud?

Teise Afganistani missioonikorra viimasel õhtul tormasid briti noored tohtrid äkki minu juurde hüüdega: «Kas kuulsid! Kus see lõhkes?» Selgus, et pahad poisid olid meie pihta tulistanud Hiina raketi, mis maandus arstitelgi ääres, kuid ei plahvatanud, sest selle kvaliteet jättis õnneks soovida. Nii et haiglasse lasti ka tol ajal rakette, aga palju harvem.

Ukraina sõjas käib pidev pommitamine. Eestis peavad meedikud sellega arvestama, et kui regionaalhaigla, kliinikum, Ida-Viru, Ida-Tallinna ja Lääne-Tallinna keskhaiglad, Pärnu haigla asuvad poole tunni tee kaugusel raketi väljatulistamise kohast ja kõik need kuus haiglat puruks lastakse, siis pole enam ruume, aparatuuri ega sel ajal tööl olnud personali. Alles jäänud meedikutel tuleb järele jäänud varudega tööd edasi teha.

Paljud ütlevad, et need on hüsteerilised jutud ja seda ei juhtu kunagi, aga Ukraina puhul seda samuti ei usutud, aga nii juhtub nüüd iga päev.

Tuleb mõelda end nendesse ekstreemsetesse olukordadesse ja sealt üritada leida lahendusi. Kui kõigis haiglates need läbi mängida, siis tõuseb Eesti meditsiiniline kaitsevõime täiesti uuele tasemele.

Milline võiks olla sõjas väikehaiglate roll?

Sõjas tuleb abiandmise kohti hajutada, mitte kontsentreerida. Kindral Terras on varem öelnud, et mahajäetud koolimaja on sõja ajal kõige parem haigla. Meditsiiniabi andmiseks peab põhimõtteliselt olema katus pea kohal, majas peab olema elekter ja värske vesi. Olukorras, kus suured haiglad on hävitatud, peavad väikesed nende töö üle võtma. Ent meil on ka konteinerhaiglad, mida saab tunni ajaga üles panna. Isegi sakslastel, kes meie lubadust stopperiga mõõtsid, tuli tunnistada eestlaste nutikust.

Suur osa meedikutest ei ole kaitsestruktuuridega seotud. Kui lihtne on teil neid oma poolele võita?

Noorem põlvkond on kasvanud vabal maal ja paljud neist töötanud ka välismaal, mistõttu peetakse Eestit tsiviliseeritud riigiks ja arvatakse, et siin nii palju primitiivset hävitustööd juhtuda ei saa ja ei maksaks juttudega üle pingutada. Natuke levib ka see arvamus, et las kaitseväe meditsiin võtab sõjaolukorraks valmistumise ja sõdurite ravi enda kanda. Kui sõda algab, jäävad nemad ikka teenindama tsiviilelanikkonda.

Seepärast on arutelud noorte kolleegidega neil teemadel nagu ping-pongi võistlused.