KES ME OLEME? KUST ME TULEME? ⟩ Valter Lang: läänemeresoome rahvaste kujunemisel oli Eesti keskuseks (1)

Nüüd on seda teooriat kinnitanud ka 7-8 aasta eest avaldatud geneetilised uuringud. Näiteks oli juba teada, et Kunda, kammkeraamika ja nöörkeraamika kultuur on materiaalselt erinevad. Seega võis oletada, et erinevad on olnud ka rahvad, kes neid kultuure lõid. Vana DNA uurimine seda näitaski.

«Aga me saime kinnitust. Senikaua, kuni arheoloogidel on ainult esemed, mis enam ei räägi, seni nad ikka vaidlevad omavahel, kas nii või naa. Tõlgendusteks on alati ruumi. Geneetiliste andmete lisandumine on tõlgenduste ruumi teinud oluliselt väiksemaks,» selgitas akadeemik, mida on arheoloogidel geeniuuringutest võita.

Nii on DNA-uuringud näidanud, et Eesti aladel tarandkalmeid ehitanud inimesed on geneetiliselt sarnased Volga-Oka aladel elanud inimestega. Vanemat DNAd uurides Siberi komponenti leitud ei ole. Tarandkalmete tegijaid täpselt dateerida ei saa, sest raadiosüsiniku dateeringute kalibreerimisraamid annavad umbes 400-aastase perioodi. Küll aga saab aja paigutada umbes 1. aastatuhande keskpaika eKr.

Samuti rõhutas Lang, et läänemeresoomlaste puhul tuleb rääkida tulemistest, mitte vaid ühest rahvarändest. «Sealt on tuldud vähemalt tuhande aasta jooksul väiksemate-suuremate rühmadena lääne poole. Ajaliselt võttes on kõige varasemad tulijad tulnud 400-500 aastat varem, kui saabusid tarandkalmed, juba 2. ja 1. aastatuhande vahetusel eKr. Me näeme neid sealtpoolt tulnud mõjutusi praktiliselt kuni ajaarvamise vahetuseni välja,» selgitas Lang, et idast tuldi Eesti aladele pika aja jooksul.

Vähemalt nii see arheoloogilise ainese põhjal paistab. Võib arvata, et kindlustatud asulate rida liikus Venemaalt Eesti lääne- ja põhjarannikule, Soome ning isegi Kesk-Rootsisse. «Meil ei ole kõikidest sajandistest matuseid. Me ei saa analüüsida DNAd,» osutas Lang tõendusmaterjali kitsaskohtadele.

«See ei ole ainult Eesti nähtus. Me ei tunne kindlustatud asulate matmispaiku ei Eestis, Lätis, Leedus ega ka kaugemal iga pool. Nad on matnud oma surnuid niimoodi, et me arheoloogiliselt ei näe neid,» võrdles ta.

Seejuures ei olegi peamise tähtsusega asula kindlustatus, sest selline asulatüüp on suhteliselt universaalne. Küll aga on näha, et asulatest leitud keraamiline materjal on sarnane. «Levikutee on selline, et Volga ülemjooksule, sealt Dnepri ülemjooksule. Denpri ülemjooksult Väina ehk Daugava jõe ülemjooksule ning sealtpidi juba Baltikumi rannikule,» kirjeldas Lang.

Liikumiseks kasutati veeteid ning siis mööda rannikut, sest enne teede rajamist metsavöötmest teisiti läbi ei saagi. Eriti oli veeteedel hõlbus liikuda talvel, kui vesi oli jääga kaanetatud. Siis sai liikuda ka suuremate seltskondade ja kariloomadega. On teada, et erinevalt varasemast elanikest on kindlustatud asulate elanikud usinasti karja kasvatanud. Koos karjadega jõuab esmakordselt Eestisse hobune.

Saates arutati lahti:

• Miks on nii vähe arheoloogilist ainest 2. aastatuhande Eestist?
• Kuidas asustasid läänemeresoomlased Eesti alad?
• Miks räägime just läänemeresoomlastest, mitte läänemere-eestlastest?
• Miks inimesed Volga-Oka piirkonnast välja rändasid? Kuidas teadsid nad Eesti aladele tulla?
• Kas toonased rahvad harisid ka põldu?
• Mida arvavad arheoloogid Lennart Meri hüpoteesidest?
• Kas läänemeresoomlastel on sidemeid ka Siberiga?
• Mis teeb läänemeresoome keele erinevaks teistest lääne-uurali keeltest?
• Miks ei taha Läti uurida Põhja-Läti rauaaja muistiseid?

Head kuulamist!