/nginx/o/2022/10/07/14883610t1h2e35.jpg)
Riigikontrolör Janar Holm andis täna riigikogu esimehele Jüri Ratasele üle riigikontrolli aastaaruande, mis keskendub Eesti tervishoiu suundumustele. Tervishoiuteenuste osutamise suuremaks takistuseks on töötajate puudus, mis teravneb veelgi ning mõjutab arstiabi kättesaadavust.
Riigikontrolli hinnangul ootavad endiselt tegemist otsused, mis on vajalikud uuenenud oludes toimimiseks ja ümberkorraldusteks, eriti mis puudutab perearstiabi, haiglavõrgu korrastamist ning tervishoiu rahastamist.
«Vaatamata sellele, et tervishoiutöötajate puudusest on kaua räägitud, on probleem süvenenud – Eestis on perearstide põud, eriarstiabi järjekorrad on pikad ning teiste ravitasandite probleemid kuhjuvad omakorda õendusabis ja erakorralises meditsiinis,» ütles riigikontrolör Holm aruannet üle andes. «Nii jõutakse arsti visiidile ja alustatakse raviga hiljem, kui võiks, mis omakorda põhjustab suuremat kahju tervisele, koormab veelgi rohkem personalipuuduses vaevlevat tervishoiusüsteemi ning suurendab tervishoiukulusid.»
Riigikontrolör osutas, et eelkõige personaliprobleemide tõttu on tõenäoline, et lähitulevikus peavad Eesti elanikud olema valmis selleks, et tervishoiuteenused ei ole kõikjal riigis ühetaoliselt ja ühtlase kvaliteediga kättesaadavad. Kiiret lahendust personalipuudusele ei ole, sest õpe kestab aastaid ning tervishoiutöötajate koolitustellimuse suurendamise tulemused on näha alles kaugemas tulevikus.
Ainult tervishoiutöötajate koolitustellimuse suurendamisest ei piisa. «Eesti tervishoius ei ole puudus niivõrd analüüsidest ega strateegiatest, vaid tahtest, julgusest ja võimest kokku lepitut ka ellu viia,» sõnas Holm. «Peamine on selgelt tunnistada, et peame hakkama saama vajalikust väiksema arvu arstide ja õdedega, samas kui haigusi ja hädasid vähemaks ei jää.»
Riigikontroll järeldab aastaaruandes, et eriti suur puudus on õdedest, psühhiaatritest, erakorralise meditsiini arstidest ja perearstidest. Näiteks selleks, et lähima kümne aasta jooksul katta minimaalselt erakorralises meditsiinis uute töötajate vajadus, peaks residentuuri kohti aastas olema 30–40. Kandideerijaid on aga ainult 10–12.
Kui arstide suhtarv elanikkonna kohta on Eesti OECD riikide keskmike seas, siis õdede osas on Eesti pigem tagapool. Kui OECD riikide keskmine õdede arv 1000 inimese kohta on 9,4 ja põhjamaades isegi 13,7, siis Eestis on see näitaja 6,48. Vastuvõtt õendusõppesse on küll suurenemas, kuid selle mõju ilmneb alles aastate pärast.
Võrreldes teiste riikidega on Eestis madalam mujalt saabunud õdede osatähtsus. OECD maades on keskmiselt 6,1 protsenti õdedest omandanud hariduse mujal. Eestis on mujal hariduse omandanud õdesid 0,2 protsenti.
Riigikontroll juhib tähelepanu, et perearstiabi osutamise raskused on aina süvenenud. Ligi pooled perearstidest on 60-aastased või vanemad ehk on juba praegu pensionieas või saavad soovi korral lähiajal pensionile minna. 2020. aasta detsembri seisuga oli Eestis 737 perearstinimistut, millest 48 puudus püsiv perearst. 2022. aasta juuniks oli perearstita (ehk asendusarstiga) nimistute arv kasvanud veel kuue võrra. 13 nimistul on ajutine asendus kestnud viis aastat või kauem.
Riigikontroll vaatles perearstinimistutele arstide leidmiseks korraldatud 311 konkurssi aastatel 2015 kuni 2022. Tänavu esimese poolaastaga on luhtunud kolmveerand konkurssidest. Kogu perioodi jooksul on konkursid õnnestunud vähem kui pooltel juhtudel (42 protsenti).
Erakorralise meditsiini osakond on jätkuvalt koht, kus lahendatakse teiste tervishoiutasandite kitsaskohti, kuid see on kallis ja koormab süsteemi. Erakorralise meditsiini osakonda pöördujatest on 57 protsenti kergemate tervisehädadega. Peamiseks põhjuseks on perearstiabi lünklik kättesaadavus.
Oluline personalipuudus, mis võib peagi oluliselt süveneda, valitseb ka vaimse tervise valdkonnas. Üle poolte psühhiaatritest on pensioniealised või jõuavad pensioniikka lähiajal. Tervise Arengu Instituudi andmetel töötas 2021. aastal Eestis 222 psühhiaatrit, sh oli laste ja noorukite psühhiaatreid 18. Seega oli Eestis 100 000 inimese kohta ca 15 psühhiaatrit, mida on selgelt vähem kui põhjamaades. Näiteks oli 2019. aastal OECD andmetel psühhiaatrite arv 100 000 inimese kohta Norras 26, Soomes 24, Rootsis 23, Leedus 23 ja Lätis 16.
Ootuspärane psühhiaatrite arv oleks 30–40 võrra praegusest enam, esmatasandile on lisaks täiendavalt vaja 130–160 kliinilist psühholoogi. Samuti on puudus koolipsühholoogidest ja vaimse tervise õdedest.
Riigikontroll leiab, et tuleks panustada rohkem ennetusele. Paraku jäävad laste terviseprobleemid märkamata, kuna suur hulk lapsi ei käi tervisekontrollis. Kui kuni 2-aastastest lastest käis regulaarselt tervisekontrollis 88–96protsenti, siis 3–6-aastastest jõudis kontrolli vaid 6 protsenti. Lastest vanuses 3–6 aastat jäi aga tervishoiutöötaja vaateväljast aastateks täiesti eemale 43 protsenti, sest nad ei jõudnud kordagi tervisekontrolli.
Laste vaktsineerimisest keeldumine sageneb ning see võib kaasa tuua ohtlike haiguste tagasituleku. Varasema eduka vaktsineerimise tulemusena on nii mõnigi ohtlik haigus Eestist peaaegu kadunud.
Paraku on vaktsineerimisest (näiteks difteeria, lastehalvatustõve, läkaköha vastu) äraütlemine kasvanud. Olenevalt vaktsiinist oli 2014. aastal keeldujaid 1,9–3,5 protsenti, kuid 2021. aastal juba 3,8–7,8 protsenti.
Statsionaarsesse õendusabisse jõuavad järjest keerukama seisundiga patsiendid. Selle trendi põhjuseks on eri- ja perearstiabi lünklik kättesaadavus. Lisaks on inimeste jaoks õendusabi korral probleemiks suur omaosalus, mistõttu nad ei saa endale alati soovitud ajal või vajalikus mahus teenust lubada. Positiivne on, et koduõenduse kättesaadavus on kasvanud. Selle edasisele laienemisele seab aga piirid õdede puudus.
Parem ennetus aitaks vähendada tõsisemaid tagajärgi ka vähiravis. Paraku on näiteks vähiravis sõeluuringutest osavõtt vähene ning vähiravi algus venib. Vähene osavõtt sõeluuringutest on üks põhjusi, miks pahaloomuline kasvaja avastatakse liiga hilja. Sõeluuringust osavõtu määr jääb tunduvalt alla vähitõrje tegevuskavas kokkulepitud 70 protsenti, ulatudes 2021. aastal 59 protsendini rinnavähi, 51 protsendini emakakaelavähi ja 48 protsendini jämesoolevähi korral.
Patsiendi teekonna kestus vähikahtlusest esmase ravini peaks olema vähitõrje tegevuskava alusel kokku maksimaalselt 63 päeva. Tegelikkuses algas vähiravi õigel ajal vaid rinnavähipatsientidel (keskmiselt 52 päevaga). Emakakaela- ja kopsuvähiga patsientidel kulus selleks ca 100 päeva ning jämesoolevähiga patsientidel 122 päeva.
Tervishoiuteenuse ebaühtlase kättesaadavuse muret on aidanud leevendada e-lahenduste ja kaugteenuste arendamine, tervisekeskuste loomine, hambaravi hüvitiste tingimuste täpsustamine ning raviteekondade ülevaatamine. Sellised muutused aitavad lühiajaliselt probleeme lahendada, ent seni, kuni põhimõttelised süsteemitasandi otsused on tegemata, on üksikute arendusprojektide mõju piiratud ning ajutised lahendused võivad muutuda püsivaks, järeldas riigikontroll.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)