Postimehe ajakirjanduskooli vilistlane Ketlin Kruse: «Kes pole toimetuse siseelu kõrvalt näinud, ei kujuta ette kui põnev see võib olla»

Miks sa otsustasid Postimehe ajakirjanduskooliga liituda?

Pärast gümnaasiumiõpinguid ma ei teadnud, mida edasi õppida. Mõtlesin alguses minna välismaale, aga viimaste aastate valguses ei olnud see eriti võimalik. Kui ma Postimehe ajakirjanduskooli kohta kuulsin, jäin kohe mõtlema, et sealt saadud teadmised ei saa kindlasti mööda külgi maha joosta.

Kuigi olen alati olnud aktiivne uudiste lugeja, siis mõtlesin tihti, kuidas need lood päriselt sünnivad ning milline ajakirjanikutöö argipäev välja näeb. Soovisin väga Postimehe toimetust oma silmaga näha ning siis saigi see võimalikuks.

Kuidas sa selle valikuga rahule jäid?

Ajakirjanduskoolis osalemine aitas mul mõista paremini maailma. Lisaks loomulikult inimesed, kes programmis nii õppija kui mentori rollis olid. Väga tore on tagasi mõelda, kuidas tippspetsialistid andsid edasi erinevaid ja praktilisi tahke ajakirjanikutööst. Seda nii teoreetilises kui praktilises võtmes.

Pärast ajakirjanduskooli lõppu leidsidki oma järgmise väljakutse Postimehest?

Nii see oli. Kui õpingud olid lõppenud, märkasin töökuulutust, kus Postimees Grupp otsis Elu24 toimetusse suvereporterit. Kuigi ma alguses pigem kahtlesin oma võimetes ja oskustes, siis polnud mul midagi kaotada – proovima peab alati.

Pärast suve lõppu pakuti mulle võimalust jätkamiseks ning siis ma otsustasingi Postimehe majja edasi jääda, millele lisandus hiljem kõrvale ka saate “Kuuuurija” toimetamine. See meediamaja on avanud mulle juba lühikese aja jooksul meeletult palju võimalusi.

Kuidas sa oled inimesena siin töötades arenenud?

Kuigi ma olen terve elu olnud avatud inimene, siis juba ajakirjanduskoolis muutusin palju julgemaks. Selle töö olemus ning inimesed mu kõrval on mõjutanud mind palju, seda ainult heas mõttes. Eks see kasvamine on saanud toimuda ainult läbi toetamise, mida saab siit majast palju.

Ma ei osanud ette kujutada, et mul tekib võimalus Postimehe majas töötamiseks, sest ma ei olnud isegi mõelnud ajakirjanikutöö peale. Ometigi kui elu on sellise valiku minuni toonud, siis tõenäoliselt nii pidigi minema. Noore inimesena mõtlen ikka, et võiks veel midagi muud ka proovida teha, aga miski hoiab mind siin kinni.

Mis sind siis kinni hoiab?

Inimesed. Minu ümber on väga toetavad ja abivalmid kolleegid, kes panevad mind alati naeratama.

Loomulikult ka vabadus – siin saab teha põhimõtteliselt kõike, mida soovid. Samas tuleb olla väga avatud meelega, osata kanda vastutust ning olla loov. Kui mul tekib mõte midagi teha, siis mulle antakse see võimalus ja mind usaldatakse alati.

Mäletan ühte päeva, kui olin veel päris uus inimene toimetuses. Lugejateni oli vaja tuua üks emotsionaalselt väga raske lugu. Kuigi seda oleks võinud teha ka mõni kogenum ajakirjanik, anti see võimalus mulle. Mitte ainult võimalus, vaid ka selle kõrval meeletult palju tuge. Siinkohal pean tänama Katrin Lusti, kes on juhina olnud alati väga toetav ning kandnud endaga kaasas mantrat: “Me oleme siin selleks, et oma tööd nautides teha”. Siin on see tõesti võimalik, isegi kui mõni väljakutse saab olema oodatust raskem.

Mida sul oleks soovitusena kaasa anda teistele, kes soovivad samuti meediamaja tööperega liituda?

Kui sul on soov töötada ajakirjanikuna, siis on ajakirjanduskoolis osalemine väga hea alguspunkt kogu teekonnale. Ma kujutan ette, et enamik, kes ei ole toimetuse siseelu kõrvalt näinud, ei kujuta ette kui põnev see võib olla. Hästi olulised märksõnad on avatus, töökus ja tahe. Tuleb julgeda küsida, suhelda ja märgata. Kui sul on need iseloomujooned olemas, siis tuleb lihtsalt ära proovida. Nii oli ka minu puhul, muidu mind siin täna poleks.