/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
/nginx/o/2022/08/12/14755018t1h23c9.jpg)
On augusti algus ja ma kõnnin käbedasti läbi Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliinikusse viiva metsatuka. Paremat kätt jääb pargilaadne ala, kus hiiglaslikud kased ja lehised kasvavad välja hoolikalt niidetud murust, sellal kui vasakul pool teed on märg, tume ja metsik võsa. Selles näib olevat midagi sümboolset ja inimpsüühikast kõnelevat, kuid esialgu ei mõtle ma seda mõtet lõpuni.
«Tere! Sooviksin kohtuda patsient Elver Lohoga!» teatan kliiniku infolauas.