SÕJARAUD ⟩ NATO vs. Venemaa hävitajad

Maailma tugevaim õhuvägi on USA õhuvägi. Seejärel on tükk tühja maad ja tugevuselt teine õhuvägi on USA mereväel. Juba külma sõja ajast on NATO õhuvägedele konkurentsi proovinud pakkuda Nõukogude Liidu ja selle järglase Venemaa õhujõud. Õhuvägede tugevust ei mõõdeta lennuvahendite arvu või isikkoosseisu suurusega. Tänapäeva õhuväe alustalaks võib pidada hoopis hävituslennukeid ja loeb mitte ainult nende arv, vaid tehnoloogiline tase ja see, kuidas neid kasutada osatakse.

Erinevaid hävitajaid võib nende võimete järgi jagada põlvkondadeks. Jagamine on küll tinglik ja kasutusel on erinevaid põlvkondade klassifitseerimisi, kuid see näitab siiski lennuki omaduste hüpet eelmiste hävitajatega võrreldes.

Tänapäevaste hävitajate eelkäijaks võib pidada Teise maailmasõja lõpus sakslaste arendatud maailma esimest seeriatootmisse jõudnud turboreaktiivmootoriga hävitajat Me 262. Nii USA kui Nõukogude Liit võtsid selle eeskujuks uute hävituslennukite väljatöötamisel.

Esimesed põlvkonnad

Esimesed USA ja Nõukogude Liidu hävitajad ei erinenud üksteisest väga palju. Korea sõjas avastasid ameeriklased, et Nõukogude Liidu MiG-15 ületab mitmes aspektis nende hävitajate võimeid. Ameeriklased suutsid siiski kiiresti uuendada oma hävitajaid ja sõja lõpuks olid MiG-15 ja F-86F suhteliselt võrdsete omadustega.

Sellegipoolest kaotasid Nõukogude Liit, Hiina ja Põhja-Korea selles sõjas märkimisväärselt rohkem hävitajaid kui USA. Enamik USA piloote oli Teise maailmasõja kogemusega või korralikult välja õpetatud. Kuigi ka suur osa mitteametlikult Korea sõjas olnud Nõukogude Liidu pilootidest olid sõjaveteranid, siis Hiina ja Põhja-Korea pilootide kohta seda ütelda ei saa.

Selle sõja kogemuse põhjal hakkas kumbki pool arendama uusi hävitajaid. Toonases sõjalises mõtlemises nähti suurima ohuna õhudomeenis hoopis tuumavõimega pommitajaid, mis lendasid kiiresti ja suurel kõrgusel. Nende vastu olid näiteks hävitajate pardakahurid suhteliselt mõttetud ja peamine areng toimus hävitajate kiiruse ja rakettide parendamisel.

Teise põlvkonna hävitajad suutsid lennata eelkäijatest tunduvalt kiiremini ja olid relvastatud juhitavate rakettidega. Nõukogude MiG-21 jäi küll mitmes aspektis juba alla Lääne hävitajatele, kuid kogenud piloodi käes oli see väga tõsiselt võetav vastane.

MiG-21 tootmine oli kordades odavam USA hävitaja tootmisest ja MiG-21MF oli näiteks odavam isegi Nõukogude jalaväe lahingumasinast. Seetõttu sai sellest ka Nõukogude Liidu liitlaste lemmik hävitaja. See on siiani maailma ajaloos enim toodetud hävitaja.

Kolmanda põlvkonna hävitajaid võib nimetada juba mitmefunktsioonilisteks. See tähendab, et ühte lennukit saab kasutada erinevateks ülesanneteks. Nii õhukaitseks, luureks, elektrooniliseks sõjapidamiseks kui ka pommitamiseks. Need on relvastatud ka juhitavate rakettidega ja nendega on võimalik vastast «lukustada» lennuki radaril.

Nii nagu Nõukogude Liidu majandus hakkas 1970ndatel stagneeruma, hakkas ka suurenema hävitajate vahe NATO riikidega. Palju külma sõja lõpu perioodil toodetud hävitajate võrdlusest on teoreetilist laadi, sest kuumades konfliktides võrdsed lennukid üksteise vastu enam ei astunud.

Viimased põlvkonnad

Nõukogude Liidu kokkuvarisedes päris Saksamaa kümmekond Ida-Saksamaa Nõukogude päritolu neljanda põlvkonna hävitajat MiG-29. Need olid küll veidi vähem uuenduslikud kui Venemaa enda lennukid, kuid andsid siiski mingisuguse võrdluse Lääne neljanda põlvkonna lennukitega.

MiG-29 oli küll parema manöövervõimega ja osutus paremaks lähivõitluses, kuid selleks ajaks olid lähivõitlused juba ajalugu. Tänapäevased lennukid ei oota, et jõuaksid vastasele võimalikult lähedale. Lääne lennukid, peamiselt F-16, suutsid sõjamängudes MiG-29 hävitada juba suurelt kauguselt. Probleem oli ka idabloki pilootide puudulik väljaõpe.

Ühe Luftwaffe ohvitseri sõnul võttis kuus aastat, et endised Ida-Saksa piloodid jõuaksid tasemele, kus nad suudaksid Lääne pilootidega ühises formatsioonis lennata. Endistel idabloki pilootidel puudus ka igasugune initsiatiivikus, mida Lääne pilootidelt nõutakse. See tulenes väljaõppest, kus enamik olulisi otsuseid öeldi piloodile ette maapealsest juhtimiskeskusest.

Tänapäeva NATO ja Venemaa õhujõud kasutavad paralleelselt nii viienda kui ka neljanda põlvkonna hävitajaid, aga kuhugi pole veel kadunud ka kolmanda põlvkonna hävitajad. Teinekord on väga raske konkreetset hävitaja modifikatsiooni klassifitseerida mingiks põlvkonnaks.

«Piirid, mis on enne viiendat põlvkonda, on veidi hägused,» räägib kaitseväe õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse sihitaja leitnant Rein Kikerpill. «Viienda põlvkonnaga on asi veidi selgem. Neil hävitajatel on vargsus ja parem avioonika ehk paremad radarid ja sihtimissüsteemid.»

See tähendab, et viienda põlvkonna hävitaja radar näeb kaugemale ja seetõttu saab piloot ise hakata varakult erinevate sihtmärkidega tegelema. Radaril on võimalik lukustada ka mitu sihtmärki korraga ja tänu vargsusele ei pruugi vastasel olla aimugi, et tema vastu juba midagi planeeritakse.

«Maapealsed radarid näevad palju kaugemale, varasemate põlvkondade hävitajate piloodid pidid sihitaja juhendamise järgi vastase avastama ja hakkama mõtlema, mis temaga ette võtta,» räägib Kikerpill. «Viienda põlvkonna hävitajate meeskonnaülem saab juba kaugemalt hakata taktikat planeerima. Selleks hetkeks, kui rakette saab lasta, on tal plaan juba paigas.»

Eesti õhuväe sihitajad on juhtinud ka Poola Nõukogude päritolu hävitajaid. Näiteks kolmanda põlvkonna Poola Su-22 hävituspommitajatel ei ole isegi radarit ja neid peab täielikult raadio teel juhendama. Suhhoide pilootide olukorrateadlikkus on palju väiksem.

NATO vs. Venemaa

NATO Euroopa riikidel on üle 1800 neljanda/viienda põlvkonna hävitaja, millest kõige enam on esindatud F-16 (29 protsenti) ja Eurofighter (23 protsenti). Venemaal seevastu on kolmanda/neljanda põlvkonna hävitajaid ligi 900. USA-l on vastavaid hävitajaid rohkem kui Euroopas ja Venemaal kokku. Lennukite pärast NATO muretsema ei pea.

Venemaa kohta on täpseid arve raske välja tuua. Venemaa küll väidab, et tal on lennukeid palju, aga keegi ei tea täpselt, kui palju neist on konserveeritud või kui palju kasutatakse varuosadeks. Lisaks on Ukraina sõjavägi viimasel ajal kõvasti harvendanud Venemaa lennuparki.

Venemaa on arendanud ka viienda põlvkonna hävitaja. Su-57 varghävitajat on toodetud seni vaid 16 tükki, millest vaid kuus on seeriatoodetud. Võrdluseks: analoogset F-35 hävitajat on USA tootnud nii endale kui liitlastele üle 800.

Hävitajate tootmise juures on nende arv tähtis näitaja. Nende arendamine on nii kallis, et ühe eksemplari tootmiskulud hakkavad mõistlikuks muutuma alles umbes pärast kolmesajandat lennukit. Isegi näiteks Hiina, kes samuti toodab viienda põlvkonna hävitajaid, ei ole sellele arvule veel ligilähedale jõudnud.

USA õhuülemvõimu alustalaks on viienda põlvkonna F-22 varghävitaja. Selle hävitaja vargsus, manöövervõime ja avioonika on kõrgemast klassist. USA-l on neid lennukeid 195 ja neid ei müüda isegi liitlastele. Neid ka ei toodeta enam, sest neile ei ole lihtsalt kellelgi midagi vastu panna.

«F-22 suudab näiteks lennata ülihelikiirusel ilma järelpõletita,» ütleb Kikerpill. «Järelpõleti tekitab suure jälje radarile. Just võime suurel kiirusel ja kõrgusel vargselt lennata on peamised faktorid, mis teevad hävituslennuki ohtlikuks.»

Lisaks hävitajate enda võimetele ja arvule on väga tähtis, mida piloodid ja sihitajad nendega teha suudavad. Määrav on pilootide lennutundide arv. Venemaa hävitajate piloodid saavad aastas keskmiselt lennata 60–100 lennutundi. NATOs on ette nähtud piloodi kvalifikatsiooni hoidmiseks minimaalselt 180 lennutundi aastas – kuid paljud saavad oluliselt rohkem.

«Näeme seda ka Ukrainas, et Venemaa ei oska eriti hästi õhuoperatsioone korraldada – tehakse palju üksiküritusi ja visatakse palju «lolle pomme»,» räägib Kikerpill. «Päris täpset ülevaadet kellelgi pole, kui palju Venemaa lennukeid alla on lastud. Küll aga on meie radarite pildi järgi tekkinud mulje, et teatud lennukeid neil enam väga palju järel pole – mõnda lennukit pole enam tükk aega meie kandis nähtud.»

Venemaa on Ukrainas palju kasutanud just vanemaid hävitajaid. Seda ilmselt põhjusel, et Ukraina õhutõrje võib iga Venemaa lennuki alla lasta. Ilmselt pole Venemaal ka tarku rakette ja pomme väga palju enam alles. Pole suurt vahet, millise lennukiga «loll pomm» sihtmärgile üritatakse toimetada. Kahju pole märkimisväärne, kui vanem lennuk alla lastakse, ja tundub, et ka inimelu kaotamine pole Venemaa relvajõududele kuigi suur probleem.