Suurte puude ja ülekasvanud hekipõõsaste taga paremal on näha tumepunaseks värvitud laudisega silikaattellistest hoone nurka, mille uks on lahkelt avatud, ning selle kohal Coca-Cola reklaamvalgustahvlit. Ülejäänud hoone aga, milles võib puude ja võsa vahelt ära tunda nõukogudeaegse tüüpmaapoe eksterjööri, on kehvemas seisus. Ilmselt ei ole siin poodi peetud juba mõnikümmend aastat.
Kohvikuuksest sisse astudes aga kohe edasi minna ei saanudki, sest pikk järjekord ulatus välisukseni. Neljakümne minuti jooksul, mis kulus ajakirjanikul koos kaaslasega letini jõudmiseks, oli võimalik vestelda nii järjekorras seisjatega kui ka lõunasöögi lõpetanutega. Veerandsaja inimese hulgas, kes 20. juuli lõuna ajal siia einestama olid tulnud, ei olnud ühtegi kohalikku inimest! Heas tujus eesti inimesed olid siia tagasihoidlikku söögikohta sõitnud kohale Läänemaalt ja Põltsamaalt, Tartust, Tallinnast ja Soomestki. Mõned olid ka Viljandist, kuid neidki kannustas siia sööma tulema uudishimu, mitte vajadus, sest meie folgipealinnaski jagub söögikohti igale maitsele ja rahakoti paksusele. Üks põhjustest, miks siia tuldi, on kindlasti ka uskumatult madalad hinnad. Kriidiga tahvlile kirjutatud hinnakirjast võis näha, et kõigi praadide hinnad jäid 2 ja 3,50 euro vahele, klaas piima maksis 30 senti, keefir ja mahl 35 senti! Tee 20 senti, must kohv 1 euro ja valge 1,20 eurot.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
/nginx/o/2022/07/22/14712815t1hd3c8.jpg)