KVALITEETMINUTID ⟩ Vanad inimesed ja poliitika ei kao kuhugi (1)

Altosaare hinnangul ei vasta vanemate inimeste osakaal poliitikas nende proportsioonile ühiskonnas. «Kui vanemaid inimesi oleks rohkem, siis oleks meie poliitiline kultuur parem,» sõnas ta. Rohtla küsis, miks meil pole elukogenenud seeniorpoliitikuid kõige kõrgemal tasemel ning vastas ise, et osaliselt seetõttu, et nad ei sea end valimisteks üles. Ning ka kui seavad, siis neid tihtipeale ei valita.

Tambaum võrdles, et viimaseid USA presidente vaadates on näha, et üks on vanem kui teine – vanus ei tule mingiks takistuseks. Tema hinnangul võib siiski olla võimalik, et kui Eestis on 20 protsenti elanikest vanemad kui 65 eluaastat, siis ka iga viies kõrgema tasandi poliitik on seenior. «Tuntud poliitikutega on ju nii, et me ei näe nende vanust, me teame nende sisu ja ei pööra vanusele tähelepanu. Nii ongi õige,» sõnas Tambaum.

Vastukaaluks tõstis ta esile kohalikus elus osalemise paradoksi: kõige rohkem oma ajast viibivad kohaliku omavalitsuse ruumis noored ja pensioniealised, aga nende arvamust küsitakse kõige vähem. Seetõttu ärgitatakse praegu eakate nõukogu loomist kohaliku omavalitsuse juurde.

Tambaum ise seotud Tartu valla eksperimendiga, millega luuakse niinimetatud NOVA ehk noorte-vanade komisjon. Komisjonis osalevad gümnaasiumi- ja pensioniealised saavad välja tulla algatustega, mis on vajalikud nii noortele kui vanadele. Samuti saadakse paremini tuttavaks mittekülgnevate põlvkondade kogemuste ja vajadustega.

Saates arutleti lahti:

• Mida näitab ajakirjanduspraktika mitmesuguse elukogemusega inimeste kaasamisest?
• Miks mõnikord vanad inimesed ei tahagi poliitikas osaleda?
• Kuidas aidata pensioniealisel inimesel tööpõlve jätkata?
• Miks peaks töökohtadesse looma lõunauinaku tegemiseks magamistoad?
• Miks praegused vanemaealiste esindusorganisatsioonid ootavad, et neid märgataks, selmet ise aktiivsust üles näidata?

Head kuulamist!