Kiivri ja kübaraga: Naiskodukaitse toob naised riigikaitse juurde

Kas must, valge liiliamärgiga kübar või kevlarkiiver?

Ma eelistan alati päris asja teha. Tunnen end mugavamalt tööriietes ehk siis välivormis.

Kevlarkiiver peas?

Oma ametikohal tunnen ma ennast sõiduvees pigem mõeldes, koordineerides ja tehes, kui esindusvormis kuskil tähtsat kõnet pidades. Ma teen mõlemad pooled muidugi ära, aga mulle meeldib rohkem päriselt asju teha ja tulemust näha.

Vähemalt kaks korda aastas näeb terve Eesti telepildist Naiskodukaitset, kui ERR paraade üle kannab.

Oleme otsinud tasakaalu piduliku vormi ja välivormi vahel selleks, et tuua välja Naiskodukaitse mõlemad küljed. On naisi, kes tahavad end näidata pidulikus vormis, ja naisi, kes tahavad näidata end relv käes, valmis vabaduse eest võitlema. Kui Naiskodukaitse rühmad marsiksid paraadil ainult digilaigulises välivormis, siis me ei eristuks ülejäänud paraadist.

Eristute ikka. Kindral Ants Laaneots on korduvalt kiitnud Naiskodukaitse sujuvat rivisammu. Kuidas te seda teete?

Kontsakingaga pead sirget rühti ja sujuvat sammu hoidma, ei saa lihtsalt löntsida.

Kas king ja sõdurisaabas on siis nii erinevad?

On ikka! Aga naised harjutavad enne paraadi väga tõsiselt. Oleme nõudlikud, sest meile tundub, et peame olema palju paremad, et meid võetaks vähemalt võrdsena. Iga sooritus peab olema täiuslik.

Miks peab üldse vabatahtlikult riigikaitsesse panustama?

Riigikaitse peab olema meie kõigi, terve ühiskonna igapäevane mure, sest vabadus ei ole iseenesestmõistetav. Tänapäeva maailmas ei ole ilma sõjalise ettevalmistuseta võimalik vabaks jääda. Unistuste maailmarahu ei ole kahjuks võimalik. Oma riiki peavad kaitsma kõik, kes selleks valmis on, vahet pole, kas mehed või naised.

Kas Ukraina sõda vaadates ei peaks Eesti üle minema kohustuslikule naiste ajateenistusele, nagu näiteks Iisrael ja NATO liitlane Norra?

Meie ühiskond ei ole naiste kohustuslikuks ajateenistuseks valmis. Aga isegi Iisraelis on erisused. Kuigi kõik tunduvad olevat Iisraeli armees võrdsed, siis ometigi on sõjalised ametikohad, kus naised ei saa teenida. Norras jällegi ei mahu kõik soovijad ajateenistusse, ainult parimad saavad.

Kas siis tuleb välja, et relvastatud riigikaitse on Eestis rohkem ikka meeste asi?

Soomes ja Norras on naiste toomine riigikaitsesse olnud pikem protsess. Eestis on naistel võimalused olemas. Vabatahtlikult riigikaitsesse sisenemine ei ole kuidagi halvem kui kohustuslikus korras.

Aga kuidas on siis teenistusega reservis?

Kolme-nelja aasta tagant heal juhul üks kord väljaõppes osaleda on ilmselgelt vähe. Vabatahtlikkus on palju tugevam jõud. Ma olen tajunud, kuidas vabatahtlike väärtushoiakud muutuvad tükkhaaval stiilis, et nii ägedad naised mu ümber, võtavad relva vajadusel, ja siis mõtled, et miks ma ise ei võiks ka seda teha.

Mulle tundub, et vaba tahe ei ole kehvem, vaid pigem isegi tõhusam kui lihtsalt kohustuslik reservteenistus.

Mida tähendab teie jaoks kaitsetahe?

Ükskõik, kes ma olen, milline on mu ettevalmistus, olen iga hinna eest, igal ajahetkel valmis panustama ühiskonda. Mitte ainult sõjaolukorras, vaid ka kriisides. Ma olen lojaalne Eesti rahvale ja riigile. Ma ei mõtle ainult iseendale, mõtlen oma naabrile, ühiskonnale, ma ei ole individualist, vaid saan aru, et olen osa tervikust ja mul on vastutus selle terviku ees.

Kas riigikaitset saab üldse vabatahtlikkusele üles ehitada? Enne II maailmasõda, kui internetti ei olnud leiutatud ning inimestel oli rohkem aega, oli see ehk võimalik. Kes on ühiskonnaelus aktiivne, on samal ajal päästja, abipolitseinik, kaitseliitlane, rahvatantsija, korraldab laata ja kasvatab lapsi ka veel. Kas tema vaba ajaga ja tahtega saab arvestada?

Jah, saab küll. Kui ma seda ei usuks, siis ma ju ei teeks seda, mida teen. Vabatahtlikke peab olema lihtsalt rohkem, kui ühes võimalikus kriisis tarvis läheb. Kui ühed ei saa töö või eraelu tõttu tulla, siis saavad teised. Meie senine kogemus on näidanud, et organisatsiooni lai kandepind ja arvukas liikmeskond võimaldab tegelikult alati leida inimesed, kui meid on päriselt vaja. Kriisiks valmistumiseks ei pea ehitama palju väikeseid iseseisvad organisatsioone.

Peate silmas vabatahtlike reservuaari?

Jah. Praegu ei ole see muidugi nipsust tagasi keeratav. Päästjatel ja abipolitseinikel on oma tugev identiteet välja kujunenud, neil on kindel roll turvalisuse tagamisel. Suures plaanis võiks olla üks organisatsioon, mis kaasab kriiside lahendamisse vabatahtlikke. Paljud ametkonnad tahavad kindlasti luua oma reservi, sest õhukeseks hööveldatud riigil ei ole tugevusvaru pikaajaliste kriisidega hakkama saamiseks. Samas on vabatahtlike koordineerimine, logistika ja juhtimine tõsine töö, see nõuab oskusi ja vilumust, mida paljudel asutustel lihtsalt ei ole. Ei ole mõistlik luua paljusid eri organisatsioonikesi, sest inimesi on meil piiratud hulk.

Aga miks peab vabatahtlikke rohkem olema, kui hädapärast vaja on?

Oleme toetanud meie Eestit Covid-19 kriisis ja sõjapõgenike vastuvõtmisel ning saanud sealt õppetunde. Näiteks viimatine kogemus oli see, kui mehitasime sõjapõgenike vastuvõtupunkti Tartus kuus nädalat ja ööpäev läbi. Korraga oli kohal kaks kuni kuus vabatahtlikku ehk siis kuni 18 naist iga päev, kokku sadakond naiskodukaitsjat ehk veerand Tartu ringkonna naistest.

Kui ühiskond vajab pikaajalist panustamist kriisi ajal, siis tuleb ka kompensatsioonimehhanism läbi mõelda.

Kas tasustamine, nagu näiteks Ameerika rahvuskaardil?

Ma ei ole kindel. Me ei maksa väljaõppel osalemise eest. Ka kogu meie koolitussüsteem on üles ehitatud vabatahtlikkusele. Meil on sadu vabatahtlikke juhte, kes panustavad iga päev organisatsiooni toimimisse tasuta ja vabast tahtest. Ma arvan, et see on mõistlik ja võiks nii jääda.

Lühikeseks kriisiks on vabatahtlike kaasamine lihtne, nad tulevad välja, kui raadios või sotsiaalmeedias kutsutakse. Pikalt vinduvas kriisis on oluline tagada toimepidevus. Mõned saavad endale lubada palgata puhkust, aga enamik mitte. Vabatahtlikud teevad tööd, vabastades riigi ressurssi või asendades ressurssi, mida kunagi ei ole olnud. Ei saa eeldada, et vabatahtlik tuleb ja täidab tasuta määramatu aja riigi põhiülesanded. Niiviisi tuleb igal juhul üsna pea piir ette.

Kaitseväe õppekogunemisel makstakse näiteks hüvitist.

Kas Ukraina sõja laienemine tõi palju uusi liikmeid?

Üle tuhande.

Kui palju varem liikmed oli?

Enne oli 2700. Uute liikmete vastuvõtmine on administratiivselt küllaltki töömahukas ja praegused liitujad soovivad kohe osaleda väljaõppes ning omandada praktilisi oskusi. Võrreldes eelnevate aastatega on sel kevadel väljaõppe maht olnud vähemalt kümme korda suurem. Oleme väga uhked ja rõõmsad kõikide uute liitujate üle, kindlasti ei ole kohad täis ja ootame ka kõiki neid, kes alles kaaluvad meiega liitumist.

Kas kiivri saab kohe, aga kübaraga läheb aega?

Põhimõtteliselt küll. Tuhat uut inimest toovad kaasa uued võrgustikud, olen palju rääkinud uute inimestega. Nad ütlevad, et neil ei olnud varem puutumust riigikaitsega, aga nüüd juba töökaaslased mõtlevad ja perekonnas arutatakse.

Kas teile ei tundu, et see Naiskodukaitse on kuidagi kirik-köök-lapsed stiilis väga eelmise sajandi kolmekümnendad? Miks naised ei võiks kohe otse Kaitseliitu astuda?

Naiskodukaitse on hea tugev organisatsioon. Süsteem toimib, tulemused on silmaga nähtavad, toimivat ja tõhusat organisatsiooni ei peaks lõhkuma.

Kas te olete tublimad ja targemad?

Me oleme saanud ise oma organisatsiooni järjepidevalt ehitada. Meid ei ole raputanud pidev rotatsioonide turbulents. Meil on evolutsioon, mitte revolutsioon, ja uuesti alustamist on vähem.

Mida suurem vabatahtlik organisatsioon, seda rohkem võtavad muutused aega. Ainult käskkirjadega juhtida ei saa, pead inimestega rääkima. Naiskodukaitse toimib naistele väravana riigikaitsesse. Kindlasti on naisi, kel ei ole vahet, kuidas siseneda.

Mõned tahavad kohe ja kindlasti kuulipilduriks saada.

Tõsi. Aga valdav hulk naisi ei tea seda kohe ja neil ei ole valmisolekut kuulipildujat haarata. Me pakume riigikaitselist keskkonda naistele ühiskonnale vajalike ülesannete täitmiseks. On ka teistsuguseid rolle. Kui tahad ja oled valmis panustama näiteks elanikkonna kaitsesse. Paljudele erialadele on rakendus nii maakaitses kui ka laiapindses riigikaitses, näiteks evakuatsioonirühmas. Kui ei taha ülesannet võtta kohe praegu, siis läbid viie nädalavahetusega baasväljaõppe ja oled ka sellisel juhul väärtuslik liige. Vähemasti saad kriisis ise hakkama. Mõnikord on vaja astuda mitu sammu, et naine jõuaks arusaamiseni, et ka tema jaoks on sõjaajaüksus ja relva kandmine okei.

Kas kõik naiskodukaitsjad peavad relva kandma?

Kõik puutuvad relvaga kokku baasväljaõppes. Kes hiljem ei soovi relva kanda, leiab ikkagi rakenduse.

Kas need naised lähevad siis suppi keetma?

Rakendusvõimalusi on teisigi, aga lahinguüksuse välikoka roll võib olla keerulisem kui snaipril, sest pead võitlejaid toitlustama ja olema valmis ka ise võitleja olema.

Millised on Naiskodukaitse väärtused?

Meie väärtused on suunava allhoovusena organisatsiooni selgroos ja lihasmälus. Organiseerumine naistena, vastutus ühiskonna ees ja valmidus kiiresti reageerida, elukestev õpe, valmisolek hädaolukorras hakkama saada ja ka teisi aidata, rahvuslike tavade ja pärimuse hoidmine

Mis on elukestev õpe?

Paneme organisatsioonis suurt rõhku paindlikule väljaõppele ja sisekoolitussüsteemile. Vabatahtlikud koolitatavad vabatahtlikke. Naisele, kes ei ole kunagi sattunud õpetaja rolli, on koolitajaks kasvamine isiksusliku arengu rütmis elumuutev. Olime paindlikud digi- ja online-õppe rakendamisel juba enne Covidit. Kursused on üles ehitatud niiviisi, et kontaktõppele eelneb digiõpe. Vabatahtlike aeg on äärmiselt väärtuslik ressurss ning oleks vastutustundetu panna neid klassiruumis tundide kaupa loengut kuulama. Meie väljaõpe on praktiline, õppemeetodid kaasavad ja innovaatilised.

Mida tähendab organiseerumine naistena?

Kõlab nagu võitev naisõiguslus, aga meil on ikka üks suur ja peamine eesmärk: tuua naised riigikaitse juurde. Tahame ühendada eri põlvkondadest ja erineva sotsiaalse taustaga tegusaid naisi, võimaldades neile mitmekülgset riigikaitselist ja ühiskondlikku tegevust. Peame olema ajas paindlikud ja kohanduma, sest väikese Eesti ressurss on piiratud, peame olema loovad ja vaatama raamist välja. Otsime võimalusi ja loome lahendusi.

Olete olnud Naiskodukaitse juht 2006. aastast. Ega teil igav ei hakka?

On olnud väga huvitav ja järjest põnevamaks läheb. Viimased kolm aastat oleme kogu aeg kriise lahendanud. Ma ise olen tohutult arenenud. Hoog on sees, ma ei tunne, et oleksin stagneerunud, vaade tulevikku on tähtis, uusi liikmed tuleb tugevasti juurde, kõrge organisatsioonikultuur teeb rõõmu.

Mõnikord haarab õud, et kas me olemegi nii head ja kas ülejäänud ei ole liiga aeglased või saamatud. Meil ei ole igasuguseid kunstlikke piirangud, me olemegi vabatahtlikud. Saame ise endale ülesandeid püstitada ja neid ellu viia.

Kuidas teil on õnnestunud tõhus olla?

Kui mingi ametkond hakkab midagi tegema , siis eri dokumendid, juhendid, süsteem seovad käsist-jalust. Ei ole inimesi, raha, ressurssi, ei saa teha. Leitakse inimene, siis on vaja aega sisseelamiseks, siis ta juba roteerub.

Meil ei ole kuigi palju palgalisi ametikohti, meil on entusiasm. Me ei lase ennast heidutada ega otsi põhjendusi, kuidas ei saa teha, vaid leiame viise, kuidas saab teha. Suureks edasiviivaks jõuks ja motivatsiooniallikaks on vabatahtlike rõõmus meel ja teotahe. Tööde lõpetamine ja stabiilsus on oluline. Meie teeme asjad ära.

Kas naine ei pea hoopis mõtlema, mis lapsest saab, kui ka abikaasa on juhuslikult sõdur?

Tugivõrgustik peab olema.

Aga kui isa on malevapealik ja ema Naiskodukaitse juht, kuhu jäävad kolm last?

Kas mul on võrgustik? Ikka on, laste vanavanemad on olnud suureks abiks. Samas kasvavad lapsed sellises keskkonnas väga iseseisvaks ja minu lapsed toimivad praegu juba suurel määral ise. Ma võin nende peale kindel olla, et nad saavad oma kohustustega ilma kõrvalise abita hakkama.

Kuidas sai semiootikust naiskodukaitsja?

Ilmselt oli mul juba Tartu Treffneri gümnaasiumis kõrgenenud huvi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse vastu, tahe kaasa rääkida ühiskondlikel ja poliitilistel teemadel. Juba siis oli mul selline abstraktne riigiarmastus või huvi ühiskonna vastu suur. Mingil hetkel siis juhtuski nii, et nägin täitsa neutraalset ajalehenupukest, et Naiskodukaitses on lahtiste uste päev. Läksin kohale ja liitusin rahvusromantilisest isamaaarmastusest. Ma olen ühiskonnaga seotud, ma ei ole individualist ega sõltumatu indiviid, kes lihtsalt eksisteerib ümbritsevast sõltumatult. Naiskodukaitses olid päris asjad ja päris inimesed. See, milline meeletu jõud on vabatahtlike piiritus teotahtes, inspireeris mind. Ka semiootika on mind innustanud ja seoste mõistmise oskusest on mu tänases töös palju kasu.

Eesti tütar, Eesti kodu tugevasti seotud olgu?

Jah, ma olen korporatsiooni Filiae Patriae liige. Isamaalised kõned, traditsioonid, olnu väärtustamine korporatsioonides viivad paratamatult riiki ja rahvast teenima mingi aja pärast.

Mida te läksite Erna retkele tõestama?

Esimesed korrad läksime Naiskodukaitse pärast, näitamaks, et naised saavad hakkama ka väga raskel rajal. Hiljem pigem iseenda pärast, lõpujoone ületamise tunde pärast. Kui oled esimese ööpäeva kõndinud, tunned end väsimusest poolsurnuna ja päevi koormusretke on veel ees, siis kuidas sa kohaned, harjud ära, õpid käies puhkama ja tegelikult suudad palju kordi rohkem. See on äge tunne.

Kas te sõda kardate?

Ikka kardan, aga mitte nii, et see häiriks mu igapäevast toimimist. Ma olen selle võimaluse enda jaoks läbi mõelnud. Ma teen, mida saan, ja katsun mitte muretseda asjade pärast, mida ma muuta või teha ei saa. Ma ei ole hirmust halvatud, ma tean, et oht on olemas ja panustan võimete piires. Praegu on minu missioon kõik uued liikmed Naiskodukaitsesse vastu võtta, tagada, et nad saaksid esmase väljaõppe, leiaksid oma koha riigikaitsesüsteemis ning tõstaksid ühiskonna turvalisust. Valmis peab olema.

Mis paneb inimese sõjas oma kohust täitma?

Häid valikuid ei ole. Sa oled kas probleem või lahendus. Kui tegutsed, siis toodad igal juhul lahendust, vähemalt annad oma parima. Ma ei julge väita asjade kohta, mida ma ei ole lõpuni kogenud, seega ega ma ju täpselt ei tea, kuidas ma sõjas käituksin. Ent ma julgen öelda, et kriisisituatsioonides toimin pigem hästi. Tunnen, et mul on lihtsam tegutseda kui oodata ja teiste peale loota.

Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming (43)

Abielus, abikaasa major Valjo Tooming (KLi Rapla maleva pealik)

Lapsed Eke (18), Ott (11), Uku (7)

Haridus

Antsla keskkool

Hugo Treffneri gümnaasium

Tartu Ülikool, matemaatika

Tartu Ülikool, sotsiaalteaduskond, bakalaureusekraad (4 a õppekava)

eriala: semiootika ja kulturoloogia, bakalaureusetöö teema «Kolhoosinimede semiootiline dünaamika»

Tallinna Ülikool, psühholoogia instituut, magistrikraad (cum laude)

eriala: organisatsioonikäitumine, magistritöö teema «Organisatsioonile pühendumine ning selle seosed inimese ja organisatsiooni vahelise sobivuse, organisatsioonipõhise enesehinnangu ning rahuloluga Kaitseliidu eriorganisatsioonis Naiskodukaitse»

Kuuluvus ühendustesse

Naiskodukaitses alates 2000

Korporatsioon Filiae Patriae

Osalemine sõjalis-sportlikel võistlustel

Eel-Erna, Erna retk 2007, Admiral Pitka luurevõistlus 2018

Teenetemärgid

2008 Kaitseliidu kooli teeneterist

2012 kaitseväe teeneterist riigikaitseliste teenete eest

2013 Kaitseliidu teenetemedali II klass

2015 Taani Kodukaitse teenetemedal

2016 Naiskodukaitse teenetemedali Liiliaristi III klass

2018 Kaitseliidu teenetemedali eriklass

2020 kaitseministeeriumi kuldrinnamärk

2022 Valgetähe IV klassi teenetemärk