Praegu maksab leivapäts euro, aga poole aasta pärast? (9)

„Sellele vastamiseks peab ennustaja poole pöörduma,” naeris küsimuse peale põllumeestelt vilja kokku ostva Baltic Agro arendus­direktor Margus Ameerikas. „Eks hind käib praegu üles-­alla, vahepeal läks väga kõrgele, siis alla ja nüüd jälle ülespoole.”

Nisu turuhind kujuneb börsil ja nii on ka Eesti hind otseselt sõltuv rahvusvahelisest turuolukorrast. Toidunisu börsihind tõusis mai keskpaigaks ligi 440 euroni tonnist, mis on aastatagusega võrreldes üle kahe korra kõrgem. Praeguseks on hind langenud küll umbes 380 euro peale, aga tegemist on jätkuvalt väga kõrge hinnatasemega.

Nisu kallineb ilmselt edaspidigi, kuid selle puudust Ameerikase sõnutsi karta pole. Nimelt toodetakse maailmas nisu aastas 1,2 miljardit tonni, lisaks on ladudes varuks 300 miljonit tonni. Seega on maailmas 1,5 miljardit tonni nisu, aga Ukrainast tuleb aastas 30 miljonit tonni.

Praegu on poodides jahutooted küll kallinenud, kuid õigest hüppest oleme veel pääsenud, sest suurtel tootjatel on pikaajalised lepingud ja nad saavad vilja uue saagini varem kokkulepitud hinnaga.

„Mis aga hakkab toimuma pärast uut saaki teisel pool­aastal, vaat see on küsimus,” tõdes Ameerikas. „Siis alles hakkame hinnatõusu nägema, kui sõlmitakse uued lepingud uue viljakoguse peale.”

Küll aga ei usu Ameerikas, et hind nii palju kerkib, et leivapäts lausa 10 eurot maksma hakkab. „See on ülepingutatud, pigem jääb bensiinihinna tasemele,” sõnas ta. „Leiva hind jääb paari euro juurde, ma arvan.”

Eesti isevarustatus on hea

Eesti nisuga isevarustatus on väga hea: toodame üle kolme korra rohkem, kui ise ära ­sööme. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus rääkis Statistikaameti andmetele viidates, et viimasel viiel aastal on Eestis tarbitud keskmiselt 220 000 tonni nisu.

Mullu kogusid meie põllumehed nisu 736 268 tonni, millest umbes 30 protsenti kulus siseriiklikuks tarbimiseks ja üle 60 protsendi eksporditi. Seejuures oli möödunud aastal nisu saagikus alla keskmise – viimase viie aasta keskmine nisu saagikus on olnud 4255 kilo hektarilt, aga mullu kuumalaine ja põua tõttu vaid 4090.

„Tänavust saaki on veel vara prognoosida, aga kindlasti jätkub ka sellel aastal Eesti nisu nii siseturu vajaduse katmiseks kui ka ekspordiks,” uskus Sõrmus. „Lisaks saagi suurusele sõltub ilmast, milliseks kujuneb nisu kvaliteet, kui palju sellest vastab toiduvilja ja kui palju söödavilja nõuetele.”

Hinnatõusust ei pääse

Paraku on naiivne loota, et tänu heale isevarustatusele me suurest hinnatõusust pääseme, sest vilja müüakse üle maailma börsihinnaga. Iga päev tuleb börsilt uus hind ja meie põllumees otsustab, kas nüüd on õige hetk pakutud hinnaga müüa. „Üldjuhul tuleb hind USAst, see kõigub tunniste vahedega üle kogu maakera samal tasemel,” seletas Ameerikas.

Teraviljakasvatajad saavad uue saagi müügihinna suhtes juba praegu kokkuleppeid sõlmida, fikseeritud hinnaga lepinguid sõlmitakse isegi talvel, kui vili veel külvamata. Arvata on, et praegu pakutakse põllumehele sügisel koristatava saagi fikseeritud hinnaks märksa suuremaid numbreid kui mullu. „Tunduvalt kallim, ikka tunduvalt kallim,” nimetas Ameerikas.

Vili kallis, liha kallis

Teravili on ka loomatoit ja paratamatult hakkab see mõjutama liha, munade ja piima hinda.

Sõrmus nentis, et kõrged viljahinnad on väga suur probleem loomakasvatajatele. Kuigi liha, piima ja munade hinnad on juba päris palju tõusnud, siis tootmiskulud on kasvanud veelgi kiiremini. Näiteks seakasvatuse kohta võib öelda, et praegune sealiha kokku­ostuhind pole piisav, et jätkusuutlikult katta väga kallid söödakulud.

Praeguseks pole kogu tootmiskulude kasv veel põllumajandustootjateni jõudnud, mistõttu tuleb arvestada toiduainete jätkuva hinnatõusuga. Möödunud nädalal põllumajanduskoja korraldatud põllumajanduse ärifoorumil tõdesid mitmed ettekandjad, et põllumajandussaaduste hinnad võivad küll üsna palju kõikuda, aga lähiaastatel ilmselt tuleb arvestada senisest hinnatasemest palju kallimate põllumajandussaaduste ja toidu hindadega.

Kõik peamised põllumajanduse tootmiskulud on väga kiiresti suurenenud. Kasvanud on energia-, kütuse-, väetise-, masina- ja söödakulud, samuti tööjõukulud. Kütusehinnad löövad rekordeid. Väetise hinnad on küll sõja puhkemise järgse rekordtasemega võrreldes mõnevõrra langenud, aga aastases võrdluses on need ikkagi umbes kolm korda kõrgemad.

Ostujõud otsustab

Toiduainete hinnatõus sõltub siiski väga palju kaubandusest ja siin on mõjutegureid päris mitu. „Konkurents toiduainete jaeturul on muutunud tihedamaks, mistõttu võib lettidelt jätkuvalt leida ebamõistlikult odava hinnaga toitu,” sõnas Sõrmus. „Samas on paljude toiduainete hindu juba märkimisväärselt tõstetud. Lõppkokkuvõttes saab hindadel määravaks Eesti tarbijate ostujõud, sest meie inimestel kulub n-ö sundkuludele – toidule ja eluasemele – väga suur osa sissetulekutest. Võib juhtuda, et toiduainete kiire hinnatõus paneb tarbijaid eelistama odavamaid toidukaupu, mis pahatihti on kas välismaist päritolu või kehvema kvaliteediga.”