Päevatoimetaja:
Alexandra Saarniit
(+372) 507 3066
Saada vihje

SIIL 2022 Vaid tunniga sai elupõlisest tsiviilist sõduri moodi mees (1)

Ligi kolmekümneaastane ajakirjanik Sander Punamäe polnud tänavuse suurõppuse Siilini kordagi kaitseväe vormi selga tõmmanud, kokkupuude kaitseväega oli piirdunud uudiste ja filmidega. Tuntud sentents ütleb, et rahu tagamiseks tuleb valmistuda sõjaks ja nii oli ka Sander pärast kutse saabumist sättinud ennast ühel kenal maikuu päeval kogunemispunkti.

Tema ja veel paarkümmend reservväelast sõitsid bussiga ligi tunnikese formeerimispaika, kus õnnestus jälgida, kuidas samm-sammult sai tuisupäisest noormehest sirge rühiga sõdur.

«Teadmatus. Meid sõidutati bussiga metsade vahele suurte kaarhallide juurde. Sõit kulges lustakas meeleolus, sest ülejäänud mehed tundsid üksteist juba varem. Visati nalja ja meenutati varasemaid kogemusi. Mul aga tekkis küsimusi aina juurde ja juurde,» meenutas Punamäe. Järgnevast pildid ja pildiallkirjad.

Artikli foto
Foto: Aarne Seppel

Nagu pildilt ka näha, siis kerge ärevus oli ikka sees. Päev kuidagi uniselt alanud ja ei teadnud mida oodata.

Artikli foto
Foto: Aarne Seppel

Üritasin teha head nägu.

Artikli foto
Foto: Aarne Seppel

Seda seetõttu, et elus esimest korda olin sattunud keskkonda, kus mehed käivad ringi relvadega ja kõigil seljas kuulivestid. Mehed selgitasid paari lausega, kuidas sõduriks muundumine toimuma hakkab. Varsti näen ka mina selline välja!

Artikli foto
Foto: Aarne Seppel

Vestid, kiivrid, kindad ja muud varustus ootas laual nagu müügiletil. Siin proovides sai leida õige ja sobivaim suurus.

Artikli foto
Foto: Aarne Seppel

Esimese asjana tuli erinevaid riideesemeid proovida. Milline suurus mulle sobib? Kas M, L, XL? Olemas olid ka XXXL suuruse killuvestid. Hiljem selgus, et õige suurusega killuvest on juba pool võitu.

Artikli foto
Foto: Aarne Seppel

Sel momendil kui kiivrit pähe proovisin, sain aru, et ülejäänud mehed on minust ikka mitme sammu võrra ees. Nimelt jäi liin minu tõttu veidi toppama, kuna ei osanud kohe kiivrit lõua alla kinnitada. Ja siis seda lahti võtta. Kaitseväe kiivrite kinnitusklamber on veidi teistmoodi.

Artikli foto
Foto: Aarne Seppel

Proovida tuli ka kindaid. Sain Tamrexi kindad, number 12.

Artikli foto
Foto: Aarne Seppel

Igaks juhuks valisin numbri võrra suuremad saapad, et kuskilt pitsitama ei hakkaks ja jalga saaks tõmmata vajaduse korral ka paksemad sokid. Etteruttavalt võin öelda, et villaseid sokke tarvis ei läinud. Mulle anti lõpuks jalanõud, millega elukutselised armastavad käia talviti.

Artikli foto
Foto: Aarne Seppel

Vot see hetk – nagu ka kergest muigest näha on – on mul eriti hästi meeles. ASJU JA KOTTE ROHKEM KUI KÄSI. Kogu seda tavaari tuli ka edaspidi kaasas kanda.

Artikli foto
Foto: Aarne Seppel

Kohe teine tera! Vormi selga tõmbamine ajas justkui iseenesest selja sirgemaks, silmavaate selgemaks ning meele teravaks.

Artikli foto
Foto: Aarne Seppel

Ja siis toodi mind taas maa peale tagasi. Järgmise laua juures küsiti: Mis on teie auaste?

Pärast mõningast kõhklust vastasin selgelt ja konkreetselt: puudub! Paguneid mulle ei jagatud.

Artikli foto
Foto: Aarne Seppel

Isiklikud asjad pakkisime rohelisse võrkkotti. Selle saan tagasi, kui õppus läbi.

Artikli foto
Foto: Aarne Seppel / kollaaž Heleri Kuris

Kuulivesti tõmmati mulle selga nelja sekundiga. Neid sekundeid näeb järgnevatelt piltidelt.

Artikli foto
Foto: Aarne Seppel

Kuulivest sai selga tihedalt keha lähedale ja kõvasti.

Häirivam oli aga kiiver, mille rihmu ma veel kohendada ei osanud.

Artikli foto
Foto: Aarne Seppel

Vaevalt olin angaarist välja jõudnud ja kogu varustusega jälle teisele poole angaari jõudnud kui tulevased kaasvõitlejad juba mikrofoni ja kaamera nina ette torkasid ja esimesi muljeid pärima hakkasid.

Artikli foto
Foto: Aarne Seppel

Põsed punnis ja segadus hinges anti mulle kätte relv. Galil SAR ­­– see tähendab, et relv on lühema vintrauga, natuke kergem ja mugavam kanda. Varsti saab püssi lasta. Loodan, et varustusest midagi ära ei kaota. Kõige olulisem, et relva. Seda tuleb kaasas kanda ka siis, kui tuleb minna puu taha näiteks põit kergendama. Ees ootab elu metsas.

Artikli foto
Foto: Erakogu

Lõpuks kohanesin uue olukorraga ning tehtud sai ka kohustuslik sõduripilt emale, pruudile ja juba kaitseväes käinud sõpradele. (Jah, ma tean, et kogenud sõdurite hinnangul on mu varustuse ja vormi juures veel päris mitu asja valesti. Aga selleks ju õppus ongi, et õppida!)

Tagasi üles