Tartu abilinnapea: me ei võida «ostame naiselt lapse» suhtumisega kuigi palju (6)

«Eesti on lasterikaste perede toetuse poolest juba praegu Euroopa üks kõige heldemaid riike, arvan tõesti, et esimese ja teise lapse toetus peaks tõusma, aga kavandatud hüpe (üks laps 100, kaks 200, kolm 1000 eurot) tundub liiga suur, kui võrrelda seda ülejäänud sotsiaalteenustega,» lausus Kangliaski ja tõdes: «Me paneme nii raha lastetoetustesse, aga kui perel on vaja abi vaimse tervise probleemide korral, puudega lapsel tugiteenuseid või on koolis lastel raskused, siis siin tuleb riik appi minimaalselt, kui üldse.»

«Kui lisame veel selle, et paljudel võileivapõlvkonda kuulujaist tuleb tasuda lisaks lastega seonduvatele kuludele ka vanemate vanadekodu koha eest või vanemaid kodus igapäevaselt hooldada, siis võtab see ka tahtmise lapsi saada. Või kui perearsti asemel on kättesaadavam teletohter või kui puudega lapse vanemad on määratud virelema näljasurma piiril, sest riik lihtsalt ei maksa neile toetust lapse hooldamise eest, siis see võtab ära pere loomiseks hädavajaliku turvatunde. Kui asetame pilti juurde üksikvanemate mured, alles siis näeme, miks meil on 40. eluaastates nii palju naisi, kes on otsustanud piirduda ühe lapsega (üksikvanema toetus on siiani närused 19 eurot).»

Kangilaski on nõus Hanna Vsevioviga, kes artiklis ütles, et puudega inimesed ja vanurite hooldus vajavad praegu rohkem raha kui kolmelapselised pered.

Ta lõpetas: «Ja lõpuks jõuame ikka selleni, et kui me tahame toetada ühiskonnas laste sündi, siis me ei võida sellise «ostame naiselt lapse» suhtumisega kuigi palju. On ammu teada, et mida emantsipeerunum ühiskond, mida võrdsemalt jagunevad kohustused lapsevanemate vahel, mida sõbralikumalt suhtutakse eri peremudelitesse, sh üksikvanemlusse, mida kättesaadavamad kõigile sotsiaalteenused, lasteaiateenus, huviharidus, mida paremini võimaldatud naistel töö- ja pereelu ühitada, seda kindlamini otsustatakse lapse saamise kasuks. Raha on kõigest vaid üks aspekt otsuse kujundamisel, palju tähtsam on, et partner võtaks osa koormast enda kanda ja et ühiskonnas valitseks ses osas toetav ja soosiv suhtumine.»