Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Endise narkomaani ülestunnistus: ärge süstige, see hakkab meeldima

Copy
Narkootikumid. Foto on illustratiivne
Narkootikumid. Foto on illustratiivne Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Karl (30) on pealtnäha tavaline Eesti mees. Iga kuu veedab ta kaks nädalat Soomes töötades ning ülejäänud kaks Eestis. Karli naerukurruliste silmade taha jääb aga palju valu – vähesed teavad, et rohkem kui kümme aastat veetis ta narkouimas. Viimase aasta on mees kaine olnud.

Kuidas sa narkootikumideni jõudsid?

Ma arvan, et see võis olla seitsmendas klassis, kui naabripoisi isa salaviina kokku ostis. Mõnikord jõime seda salaja terrassil. Hiljem hakkasime suitsu ka tegema. Alguses ei olnudki midagi, vahel lihtsalt jõime. Mäletan, kuidas kümnendas klassis olles andis ema söögiraha, mille kulutasin alkoholile. Mõned kuud hiljem tekkis võimalus esimest korda narkootikume proovida. Alguses vaatasin lihtsalt pealt, kuidas tuttavad tegid.

Mida nad täpsemalt tegid?

Amfetamiini. Esiti mõtlesin, et ise tahaks küll sellest eemale hoida, aga siis tuttavad käisid peale, et mis sa jamad, proovi ikka. Proovisingi. Sealt läks lumepall veerema. Alguses tegin harva, võib-olla korra kuus. Mõtlesin veel, et mis loll jutt see on, et sõltuvusse võib jääda.

Alguses ei tundnud, et oleksid sõltuvuses?

Ei. Ärkasin hommikuti üles, mingit pohmakat polnud ja ei tundnud, et oleks jubedalt uuesti vaja teha. Pigem tegingi nalja pärast, sõprade mõjutusel. Aga sealt hakkas üsna kiiresti kõik allamäge minema. Tulid esimesed vargused.

Miks sa varastasid?

Tegelikult need vargused isegi ei tulnud sellest, et oleks olnud raha vaja. Pigem oli see lihtsalt noorte koolipoiste omakeskis lollitamine. Kord tegime Nõmmel ühe inimese lihtsalt tühjaks. Praegu tagantjärele saan aru, et see ei olnud okei.

Mida te peamiselt varastasite?

See hakkas autodest asjade varastamisega pihta. Varastamise käigus kohtusin uute inimestega, kes paraku ei olnud just kõige parema taustaga. Nendelt õppisin, kuidas paremini ja osavamalt varastada. Nii hakkasingi juba sihilikumalt varastama, mitte enam pulli pärast. Ühel hetkel visati gümnaasiumist välja.

Kui suure ehmatusena see tuli?

Ma ei oskagi öelda. Ma arvan, et ma nägin seda tulemas. Ma ei olnud tegelikult halb õpilane. Õppisin vabalt neljadele-viitele ilma pingutamata, pigem oli probleem kohal käimisega. Mäletan, et tol ajal hakkasin juba koolis ka amfetamiini tegema.

Klassikaaslased said aru, et tegid?

Ma arvan küll, mõnikord nad nägid seda isegi pealt.

Kas vanemad olid teadlikud?

Esialgu mitte, hiljem küll.

Kuidas nad teada said?

Viisin oma ema kalli ehte pandimajja ja ta pani loomulikult tähele, et käevõru pole enam. Vanematele tuli see šokina. Ma imestan, et nad ei ole pärast kõike seda minust lahti öelnud.

Ütlesid ennist, et alguses sa sõltuvusse ei jäänud. Millisel hetkel sa aru said, et oled sõltuvuses?

Äkki üheteistkümnendas klassis. Siis tarvitasin juba mitu korda nädalas või isegi iga päev. Amfetamiinile lisaks tulid ka LSD, ecstasy ja muud sellised asjad. Ühel hetkel hakkasin ka süstima. Sõber näitas ette. Mind ehmatas see, kui kiiresti süstimise teel see aine talle ajju jõudis. Aga nädal hiljem ühel peol proovisin ise ka. Käisime apteegis, ostsime sealt süstlad ja hakkas pihta.

Miks süstimine teistmoodi on?

See mõju on palju tugevam ja see tuleb koheselt. Ma olen kõigile öelnud, et kui pole ennast varem süstinud, siis ärge seda kunagi proovige ka.

Miks?

Sest see hakkab meeldima.

Kui tihti sa ennast süstisid?

Ikka mitu korda päevas. Kogused suurenesid kogu aeg.

On sul mingid kindlad ained ka, mida sa kunagi teadlikult proovinud pole?

Heroiin. Ma olen näinud, mida see inimestega teeb ja olen sellest teadlikult hoidunud.

Kuidas sa narkootikumidele ligipääsu said?

Ikka sõprade ning tuttavate kaudu.

Sa oled aasta puhas olnud. Kuidas sa selleni jõudsid?

Mind kutsuti kirikusse. Suhtusin sellesse alguses väga skeptiliselt. Mõtlesin, et mis asja… Aga siis lasin end ära ristida. Enne seda oli väga palju auku kukkumisi. Kahekümnendate alguses tekkisid esimesed suhted ja haiget saamised. See tõukas uuesti ja uuesti tarvitama.

Saan aru, et üritasid korduvalt loobuda?

Ikka. Oli üks periood, kus ma kolm nädalat ei tarvitanud midagi. Mõtlesin, et aitab. Kolm nädalat oli aga maksimum, siis kukkusin uuesti auku. Teine periood oli selline, kus ma sain endale väga hea töökoha Eestis. Võib-olla kaks kuud jõudsin seal olla, siis jooksin lihtsalt kokku omadega.

Kui keeruline on see viimane aasta sinu jaoks olnud?

Ütleks nii, et see käib lainetena. Mul on psüühikahäired, kuid sellise tarvitamise järel on see loogiline.

Mis sulle jõudu annab nii öelda õigel teel püsimiseks?

Ma lihtsalt tean, et kõik on võimalik. Ma vaatan teisi inimesi, kes on sarnast elu elanud ja ma tean, et nad on tulest ja veest läbi tulnud. Ma ei ole kordagi kahetsenud, et ma valisin kiriku, isegi, kui see ei ole alati kerge olnud.

Millest sa täna unistad?

Ma olen väga põnevil tuleviku osas ja tean, et palju häid asju on veel ees. Kõige rohkem unistan oma perest.

 

Kust saada sõltuvuse korral abi?

www.narko.ee 

Lasteabi telefon - 116 111

Torujõe noortekodu - sõltuvusprobleemidega noorukite ravikeskus - 5688 1770

Tallinna Lastehaigla - 530 19099

SA Viljandi Haigla ravi- ja rehabilitatsioonikeskus - 524 4024, 434 2293

Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku Laste ja noorte vaimse tervise keskus - 731 9100

Tagasi üles