/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2022/04/10/14476786t1h3433.jpg)
Nädalavahetusel kogunesid kolme Balti riigi massküüditamiste ohvrid Viljandisse konverentsile, mille peakorraldaja Enno Uibo sõnul on Venemaa tegevus Ukrainas võrreldav nii Teise maailmasõja aegsete kui ka hilisemate inimsusevastaste kuritegudega.
Balti küüditamisohvrid: Venemaa repressiivkäekiri pole ajaga muutunud
1949. aastal perega Siberisse küüditatud Uibo kinnitusel näitavad Ukraina sündmused selgelt, et neljakümnendatel aastatel valitsenud kurjus pole maailmast kuhugi kadunud.
«Näeme, kuidas Venemaa nii-öelda denatsifitseerimise erioperatsiooni käigus piinatakse ja tapetakse valimatult ettejuhtuvaid inimesi. Lisaks on märkimisväärne arv inimesi vastu nende tahtmist viidud Venemaale,» ütles Uibo, kellele meenuvad Ukraina sündmuste valguses need inimsusevastased kuriteod, mida Venemaa Balti riikides korda saatis.
/nginx/o/2022/04/10/14476788t1h55f9.jpg)
«Nõukogude võimu ametlikku retoorikasse kuulus selline mõiste nagu rahvavaenlane, sellise süüdistuse saamiseks piisas vaid anonüümkaebusest ja kahtlusest, et võib-olla pole inimese suhtumine nõukogude võimu kõige soosivam. Automaatselt laienesid 25+5 mõistetud karistused kogu perele, sealhulgas alaealistele lastele. Ka täna kannatavad süütud inimesed diktaatorliku omavoli all,» märkis Uibo.
«Tehtud kuritegude eitamine on aluseks uute kuritegude tegemisel. Seetõttu peame seisma ausa ajalookäsitluse eest, rääkima maailmale oma lugu ja kindlustama läbi selle, et sellised sündmused eales ei korduks,» ütles Murtud Rukkilille ühingu liige Simmo Saar.
Kolmest Balti riigist saadeti 1941. aasta juunis Siberisse asumisele ligikaudu 60 000 inimest, 1949. aasta märtsis aga saatsid nõukogude repressiivorganid kolmest Balti riigist Siberisse ligi 95 000 inimest. Sundasumine pidi algselt olema püsiv, kuid Stalini surma järel 1953. aastal hakati Siberis ellu jäänuid etapihaaval kodumaale tagasi lubama. Enamjaolt oli eelduseks, et inimene ei tohi naasta oma endisesse elupiirkonda.
Nädalavahetusel kogunesidki kolme Balti riigi massküüditamiste ohvrid Viljandis, et meenutada 1941. ja 1949. aasta nõukogude võimude sooritatud kuritegusid ning arutada Balti riikide koostööd muuhulgas koolide haridusprogrammide parendamisel.
/nginx/o/2022/04/10/14476790t1hbd7b.jpg)
Ligi saja osalejaga konverentsil esindasid Eestit Murtud Rukkilille Ühing ja Eesti Memento Liit, Lätit endiste poliitvangide ühendus Latvijas Politiski represēto apvienība (LPRA) ja Leedu represseerituid ühendav organisatsiooni Lemtis.
Tulevikku suunatud projektidest rääkisid Noorte Vabamu tootejuht Ede Schank Tamkivi ja Murtud Rukkilille Ühingu liige Simmo Saar. Viimase sõnul on oluline ühendada Balti riikide jõud selleks, et parandada nii riiklikke haridusprogramme kui võidelda tänase Venemaa võltsitud ajalookäsitlusega.
Balti riigi represseeritud kirjutasid juba veebruaris Ukraina sõja eelõhtul alla ühisdeklaratsioonile, millega pandi alus nii kolme riigi organisatsioonide koostööle, kui kutsuti rahvusvahelist üldsust üles ettevaatlikkusele Venemaaga suhtlemisel.