KULTUURI KODA ⟩ Eesti ründaja peab hakkama arvestama väga valusa vastupanuga (7)

Stoicescu uuris Krossilt, mis suunas on liikunud Eesti julgeoleku alustalad Euroopa Liit ja NATO ning kas Eestil on põhjust arengutega rahul olla. Kross leidis, et kuigi NATO on ka institutsioon, toimetab see siiski ennekõike liikmesriikide kaudu. Seetõttu sõltub NATO tegevus suurte liikmesriikide ehk seni domineerivalt USA otsustest ja tegudest.

Ta meenutas, et alguses ei olnud NATOl isegi Balti riikide jaoks kaitseplaane, sest kuni 2008. aastani peeti seda liiga provokatiivseks Venemaa suhtes. «Me oleme pidevalt tugevdanud oma julgeolekut kahjuks grusiinide ja ukrainlaste vere hinnaga,» märkis Kross.

Ta selgitas, et Gruusia ründamine 2008. aastal tõi Balti riikidele kaitseplaanid ning Ukraina ründamine 2014. aastal tõi siia NATO vägede kohaolu. «Täna oleme olukorras, kus ohuhinnang on enam-vähem meil ja igal pool mujal NATOs üks ja seesama,» kirjeldas poliitik.

See tähendab, et nüüd üritatakse kokku leppida, mida on vaja teha Balti riikide tegelikuks kaitsmiseks rünnaku eest, mida ühiselt peetakse võimalikuks. Selle jaoks on vaja ületada oluline murdepunkt. Seni eeldas liitlaste kaitsekontseptsiooni vaikimisi – isegi kui seda otsesõnu välja ei öeldud –, et massiivse Venemaa rünnaku puhul kohapealne kaitsevõimekus ei ole piisav, mistõttu territoorium kaotatakse ning NATO ülesandeks on see tagasi vallutada.

«Kuidas see tagasivõtmine päriselus välja näeb, seda me näeme praegu Ukrainas,» kirjeldas Kross. «Nüüd on meie küsimus ilmselgelt see, et sõbrakesed, see pole piisav. Meil on vaja, et tagatakse lubadus, et iga tolli NATO territooriumist kaitstakse algusest peale. Meie huvi on, et siia toodaks võimalikult palju või vähemalt piisavalt reaalseid võimekusi, mis suudab hoida rünnakut.»

Bahovski täiendas, et Euroopa Liit ei loodud mitte julgeolekukriisidega tegelemiseks, vaid majanduse integreerimiseks. Sõjalisest küljest on ELis räägitud juba 1998. aastast, aga suuremaid samme selles vallas pole tehtud. Ühendkuningriigi lahkumine vähendas ELi liikmesriikide sõjalist võimekust veelgi, sest ainsaks tuumariigiks jäi Prantsusmaa.

Seni on ELis olnud tooniandvaks Saksamaa suhtumine, et Venemaa lõimimine Euroopa majanduse ja globaalsete struktuuridega on võtmeks Venemaa agressiooni taltsutamisel. Kuigi Euroopa Liit ja liikmesriigid on nüüd teinud kiireid otsuseid Ukraina toetamisel ja kaitsevõime tõstmisel, ollakse Bahovski hinnangul ikkagi poolel teel.

Näiteks energias on näha, et Saksamaa ostab jätkuvalt Venemaalt gaasi, aga Poola on lõpetanud Venemaalt kivisöe ostmise. «Nende otsuste tegemiseks on vaja Euroopa Liidu olemust muuta ja ma arvan, et see ei ole väga lihtne,» hindas ajakirjanik.

Kull lisas, et inimkonna ajalugu on ennekõike sõdade ajalugu. Eesti ja Ida-Euroopa riigid on sellele ammust aega Lääne-Euroopa riikide tähelepanu juhtinud. «Ohvripoliitika on ainus poliitika, mis inimkonna ajaloos on inimesi ja ühiskondi liigutama pannud. Just nimelt läbi vere on see toimunud. Praegu me näeme, et Ukraina võitleb Euroopa eest ja meie kõigi eest oma vere hinnaga,» sõnas ta.

Tema hinnangul on Eesti kaitsevõime tagamise puhul põhiküsimuseks ikkagi see, kas siinsed inimesed evivad piisavalt kaitsetahet. Riigikaitse õpetajana näeb ta, et koolilastele on väga vaja eeskuju, et siin on meie riik ja selle eest võitleme lõpuni. «Meil tuleb seda otseselt välja öelda,» rõhutas Kull.

Saates võeti vaatluse alla ka NATO suvine tippkohtumine ning Soome ja Rootsi NATOsse astumise võimalus. Räägiti ka kaitsekulude suurendamise mõjust Eesti julgeoleku tõstmisele, mis muudab võimaliku agressori kalkulatsioone. Lisaks argumenteerisid saatekülalised, kes peaks kinni maksma Ukraina ülesehituse ning miks ei pruugi tingimata olla hea mõte panna see kohustus Venemaale.

Pikemalt kuula juba saatest!