Reedel mälestatakse märtsiküüditamise ohvreid

25. märtsil möödub 73 aastat Nõukogude okupatsioonivõimu massikuriteost Balti rahvaste vastu. Nõukogude režiim küüditas Eestist vägivaldselt Siberisse üle 20 000 inimese, kolmest Balti riigist kokku üle 90 000 inimese, nende seas palju lapsi ja vanureid, teatas Inimõiguste Instituut.

25. märtsist kuni järgmise päeva lõpuni on Vabaduse väljakule üles seatud installatsioon, mis kujutab endise Nõukogude Liidu piiri koos raudteeharudega, mis viisid küüditatuid Siberi laagritesse ja väljasaatmiskohtadesse. Raudtee ja sihtpunktid on tähistatud punaste tuledega. Vabaduse väljakul süüdatakse 25. märtsil alates kell 18 mälestusküünlad.

Märtsiküüditamise ohvrite mälestuseks toimub 25. märtsil kell 16.00 Eesti kommunismiohvrite memoriaalis Maarjamäel mälestustseremoonia. Vabaühendused kutsuvad üles süütama küüditatute mälestuseks küünla koduaknal.

«Kui viimastel aastatel võis see sündmus hakata tunduma üha ajaloolisemana – on ju väheseks jäänud neid, kes selle isiklikult läbi elasid – siis värskete arengute valguses pole märtsiküüditamise meenutamine mitte ainult osa meie ühiskondlikust mälust, vaid puudutab valusalt kaasaega,» sõnas Instituudi esimees Vootele Hansen.

«Meie endi silme all sulgub naaberriik Venemaa. Ta ei meenuta mitte lihtsalt seda riiki ja süsteemi, mis 73. aasta eest üle 20 000 süütu Eesti inimese kaugetesse vangilaagritesse viis, vaid kahjuks näib Venemaa üha enam kollektiivse vangilaagrina. Viimastel kuudel ja nädalatel on kümned – kui mitte sajad – tuhanded haritud, ettevõtlikud ja laia silmaringiga vene inimesed oma kodumaalt lahkunud,» lisas Hansen.

Venemaa ja muu maailma vahele on laskumas uus raudne eesriie. See mõiste on tänapäeval tuttav vast kõigile. 20. sajandi jooksul on väga erinevad inimesed rääkinud raudsest eesriidest veel enne Winston Churchilli, kelle nimega see fraas vast enim seostub.

Kuid Briti peaministri kõrval on raudsest eesriidest Esimese maailmasõja ajal rääkinud ka Belgia kuninganna Elisabeth iseloomustamaks oma riigi suhteid Saksamaaga, samuti natside propagandaminister Joseph Goebbels, kes ennustas ette, mis juhtub Euroopaga Punaarmee võidu korral

Minnes päriselt sõnapaari «külm sõda» juurte juurde, leiame sealt aga hoopis ulmekirjanik Herbert George Wellsi. 1904. aastal seda mõistet kasutades pidas tema silmas kõige üldisemalt «sidemete pealesunnitud murdmist ühiskonnaga». Kirjanik sai aru, et selleks ei olegi vaja mingit erilist ideoloogiat. On vaja totalitaarset süsteemi, mis võib toimida ka erilise ideestikuta ja lähtuda lihtsalt juhi irratsionaalsest tahtest. Seda koges eesti rahvas 1949. aasta märtsis, selle tunnistajaks Venemaal oleme nüüd.