/nginx/o/2023/12/28/15802674t1he732.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/02/25/14392407t1h96a6.jpg)
President Alar Karise esimene iseseisvuspäeva kõne sattus päevale, mil Venemaa alustas Euroopas sõda.
«Üleeile lubasin Kiievis president Zelenskõile, et Euroopa ei jäta Ukrainat üksi. Et me ei väsi ega kaota lootust, me teeme kõik, et ohjeldada agressorit,» ütles Karis neljapäeval.
See oli kui lootuse ja usu kinnitus, et Eesti ei väsi mitte ainult Ukraina, vaid ka oma riigi iseseisvuse eest seismast. Äreval kurbusest tulvil päeval, mil Kiievis lõhkesid raketid ning Ukraina sõdurid surid lahinguis sissetungijatega võideldes, polnud riigipeal ja tema nõunikel ilmselt lihtne leida õigeid sõnu.
Karis märkis, et kaitstes Ukraina vabadust, kaitseb Eesti enda ja oma partnerite õigust oma elu korraldada. Neid sõnu reede hommikul üle lugedes meenus tahes-tahtmata enam kui 30 aasta tagune aeg, mil Eestis maksis veel rubla ning tuli lause-lauselt ja päev-päevalt maailma meie iseseisvussoovis veenda.
Karis tsiteeris aastapäevakõnes esmalt nobelisti, vene ajakirjanikku Dmitri Muratovit ja seejärel Hando Runnelit. Võimalik, et just nimelt see tsiteeritavate valik võimendas tunnet, et Karise kõne oli kui Eesti uue ärkamisaja kaja.
Tõsi, selle erandiga, et 30 aastaga on Eesti rahvusvaheline positsioon muutunud, et oleme NATO ja ELi liige.
«Usun, et keegi ei kahtle enam, kui vajalik on Eesti kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse. Päevapoliitika ei saa lõhkuda ega õõnestada neid valikuid,» märkis Karis.