:format(webp)/nginx/o/2022/02/24/14389543t1h4ab3.jpg)
On 24. veebruari hommik. Nii vara (kell kümme) on veel vaikne isegi Ida-Tallinna keskhaigla erakorralise meditsiini keskuses. Ainult üks vanem halli kampsuniga naine, kes on kukkudes jalga vigastanud, lebab haigete vedamiseks kasutatud raamil, käed rinnal kõvasti risti.
Ta on väga vapper ega oiga üldse – või siis on talle ehk juba antud midagi neist valgetest kappidest seina ääres. Naloxon, Atropin, Oxytocin, teatavad musta markeri hoogsad jooned kapiustel. Mis ei päästa elu, võib vähemasti teha nii, et valu mõneks ajaks kaob.
Kuus tundi varem on Venemaa rünnanud Ukraina äärealasid ning kaks tundi hiljem tähistavad NATO hävitajad möirgava madallennuga üle Tallinna kesklinna Eesti iseseisvuse 104. aastapäeva, kuid akendeta haiglakoridorides, kus valitseb igavene tehispäev, on kerge unustada nii miilav sõda kui ka vabaduse pidu.
/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)