ARUANNE LUGEJALE ⟩ Aivar Reinap: Postimees on tellijate ajaleht (7)

Kunagine Postimehe omanik, suur Põhjamaade meediakontsern Schibsted tõstis juba üle kümne aasta tagasi üheks olulisemaks eesmärgiks lugejate digitellimuste osakaalu kasvu uudisteportaali tuludest. Kuna reklaami oli palju ja veebikulud olid suhteliselt väikesed ning samal ajal lugejad ei tahtnud veebisisu eest maksta, siis tundus selline eesmärk mõttetu ajaraiskamisena. Kõik sisutootjad pakkusid tasuta mitmesugust sisu – mis mõte oli selle eest veel maksta?!

Nii muutusidki veebireklaamid kui ainsad tuluallikad üha suuremaks ja pealetükkivamaks, devalveerides ajakirjandusliku sisu portaalides justkui teisejärguliseks. Reklaam oma eri vormides oli tulu ja palka oli ju vaja millegi eest maksta.

Eks see oli probleem ka meediafirmadele üle kogu maailma – head ärimudelit justkui ei olnud, sest uudiseid ja head sisu oli internet täis, aga paberlehtede tiraažid ja kasumlikkus üha vähenesid.

Kui veel suured ülemaailmsed tehnoloogiagigandid Google, Facebook, Apple ja väiksemad kohapealsed tegijad nagu kuulutusteportaalid lõid oma reklaamimüügiplatvormid, mis olid täpselt sihitud õigele tarbijale, siis libisesid ka reklaamimüügis meediakanalitelt ohjad käest. Meil oli küll suur arv lugejaid ja ka lugemisi ehk klikke, kuid välismaised tehnoloogiafirmad tundsid meie lugejaid meist paremini. Kui Facebook ja Google püüdsid lisaks saada ka suurimateks ajakirjandusliku sisu lugejatele pakkumise üle otsustajateks, siis tundus, et ajakirjandusele ei olegi enam kohta päikese all. Kuidas on võimalik ülal pidada suuri toimetusi, kui vahendajad korjavad kogu tulu ja sisutootjad on sunnitud väikese Peetri kombel jääma tühja leivakotiga?

Tellija toetab head ajakirjandust ning ajakirjanikel on üha suurem motivatsioon keskenduda heale sisule, mitte klikinuppude tootmisele.

Samas tõstsid veebiarengud ka meediafirmade paate – tarbijad olid valmis muusika, filmide ja lõpuks ka erinevate kaupade eest veebis üha rohkem maksma, mistõttu ka ajakirjandusliku sisu eest maksmine ei tundunud enam väga arusaamatuna. Kui sellele järgnes üha suurema osa hea ajakirjandusliku sisu maksumüüriga sulgemine, siis oli ka lugejatele loodud põhjus, miks väärt ajakirjandussisu toetada. Kui sotsiaalmeediakanalid suurendasid samal ajal eri kõlakodade ja kontrollimatu info levikut ajakirjandusväljaannete kontrollitud sisu arvelt, siis teadlikumad lugejad olidki taas leidnud tee ajakirjanduse juurde ning oskasid seda ka senisest rohkem väärtustada.

Postimees Grupi tellijate arv lööb juba mitu aastat rekordeid, ületades eelmise aasta lõpus 120 000 piiri. Eks kasv tulebki eeskätt digitellijate toel ja seda nii eesti- kui ka venekeelsetest väljaannetest. Kui varem tuli toimetuses teha selgitustööd, miks lood maksumüüri taga on ja miks ei võiks head sisu tasuta jagada, siis täna on maksumüür enamasti ka hea ajakirjanduse kvaliteedimärk. Tähtsamaks mõõdikuks on kujunemas tellija loetud lugude arv ja lugudes veedetud aeg ehk kas tellija on meie tööga rahul. Tellimustulu on ületanud ka reklaamitulu, mistõttu paistab ka sisuloojate sõnaõigus eri veebiportaalides üha selgemalt silma.

Arvestades ka digitellimuste kiiret kasvutempot, võib öelda, et ajakirjanduse seis on majanduslikult parem kui viimastel aastakümnetel – tellija toetab head ajakirjandust ning ajakirjanikel on üha suurem motivatsioon keskenduda väärt sisule, mitte klikinuppude tootmisele. See ei tähenda, et kogu info ja uudised oleksid veebis ainult tasu eest – maksumüüri taga on täna ligi pool sisust ehk uudised on üldiselt lugejatele tasuta. Lugejate toetusele tuginedes on ajakirjanduse seis üha parem, mis paistab välja ka eelmise aasta ajakirjanduspreemiatest.