:format(webp)/nginx/o/2022/01/30/14337147t1h45af.jpg)
Koalitsioonid lagunevad seestpoolt, sedastas Isamaa peasekretär Priit Sibul mõni aeg tagasi Postimehes. See on poliitika tegemise krestomaatia – valitsused kukuvad, neid ei kukutata. Praeguse valitsuse saatuse otsustavad Reformierakond ja Keskerakond, Kaja Kallas ning Jüri Ratas.
Üks poliitikaanalüüsija ütles hiljuti Kaja Kallase kohta, et ta on Keskerakonna üle parda lükkamiseks liiga «vedel». Etteheiteid Kallase väidetava otsustamatuse kohta on tulnud paljudest kohtadest.
Võimalik, et etteheited on kohased, aga tegelikult on ka üks selge põhjus, miks Kallasel on raske Keskerakonnale vett peale tõmmata. Selles on oma psühholoogiline komponent, ajalooline komponent, aga ka Kallasele omane vaade, kuidas üldse poliitikat tegema peab ning milline peaks olema Reformierakonna «stiil» poliitika tegemisel.
Kui Reformierakond 2019. aastal Kallase juhtimisel valimised võitis, aga valitsuse tegi ikkagi Jüri Ratas koos Isamaa ja EKREga, siis küll mitte ainus, aga väga oluline komponent valemis oli see, et Reformierakond lihtsalt ei meeldinud teistele parteidele. Piltlikult, Yana Toomil (KE) võis mõte koos EKREga koalitsiooni minna südame pahaks ajada, aga kuna samamoodi ajas südame pahaks mõte koos Reformierakonnaga võimuliidu loomisest, oli seda lihtsam EKRE-tõrkest üle saada.
Reformierakonna halb maine ei tekkinud üleöö. See on omaette lugu Eesti poliitika ajaloos. Esimest korda tõusis Reformierakond valitsuse etteotsa 2002. aastal ja valitses katkematult 2005–2016. Mida aeg edasi, seda rohkem viltu hakkasid teised rakonnad neile vaatama. Et Reformierakond on reetlik ja ülbe, et nad vahetavad partnereid, kuidas ise tahavad.
/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)