Mullu oli hea arheoloogia-aasta

Suur osa neist on välja tulnud otsinguvahendiloaga detektoristide otsingute käigus, kuid päris paljud arheoloogilised leiud on jõudnud ametini ka tänu terava silmaga juhuleidjatele. «Siinkohal saame vaid rõõmustada, et Eestis on palju arheoloogia- ja pärandihuvilisi inimesi,» ütles ameti kommunikatsiooninõunik Eve Rand.

Hilissügisese üllatusena tuli Lääne-Virumaalt päevavalgele tõenäoliselt Liivi sõja keerises maetud varandus, mis koosnes metallgraapenisse ehk kolmajalgpotti pandud erinevatest ehteasjadest. Osa asju ei olnud ilmselt graapenisse ära mahtunud ning need olid hoolikalt sätitud nõu kõrvale kivide vahele. Graapeni sisu on hetkel veel teadmata ning selle järk-järgulise väljapuhastamisega tegeleb konservaator. Ehete hulgas on lisaks krõllidele, rinnalehtedele ja paaterripatsitele ka ripatsmünte, väiksemaid ripatseid ja suurel hulgal imepisikesi klaashelmeid. Üks huvitavamaid esemeid on ripats, mis koosneb stiliseeritud tähtedest SM. Kas see võiks viidata omaniku identiteedile?

Pisikese ruudukujulise loomapildiga naastukese avastas detektorist Tartumaal. Sarnaseid vasesulamist naastukesi jõuab arheoloogideni ikka aeg-ajalt, kuid kuna nende varieeruvus on suur ja leiukontekst sageli täpsemaid viiteid ei anna, siis tihtipeale on naastude puhul keeruline osutada, mis eseme kaunistuseks need originaalselt mõeldud olid. Seetõttu on eriti tore, et Tartumaa leiu puhul saame üsna kindlasti väita, et algselt oli tegemist keskaegse nahast koti kaunistusega. Leidu ekspertinud arheoloog Riina Juuriku sõnul on selliste naastudega kaunistatud kotte (vene k калита) enim teada Venemaalt, kuid neid leidub ka nt Ukrainas ja Leedus. Tegemist oli ühe igati praktilise esemega, mille taskud ja vahed võimaldasid omanikul kaasas kanda raha, väärisasju, kirjatarbeid, kauplemistarvikuid jms. Näiteks on Novgorodi muuseumis hoiul üks väga hästi säilinud nahkkott (vt fotol), kus küljes Tartumaa naastule analoogsed detailid. Novgorodi kott on dateeritud kotist leitud müntide põhjal 16. sajandi algusesse. Umbes samast ajast võiks pärineda ka Tartumaa naast.

Ei juhtu sageli, et arheoloogilist leidu on võimalik seostada selle kunagise omanikuga. Jõgevamaalt leitud keskaegne pitsat on aga selline õnnelik leid, mille puhul lausa nime tasandil on omanik tuvastatav. Arheoloog Erki Russowi hinnangul kuulub pitsat oma kuju ning pitsatil kasutatud kirjatüübi ja kilbimotiivi alusel umbes 13. sajandu lõppu kuni 14. sajandi algusesse. Pitsati serval asub tekst S’hERMAnNI DE PAI’SGELE ehk Pai’sgelest (või Pavsgele) pärit Hermanni pitsat viitab, et pitsat kuulus Hermanni nimelisele aadlikule. Arvestades pitsati head säilivust ja leiukohta keskaegse maantee lähistel, kust tee viis nii rannikule kui Kesk-Eesti keskustesse, siis võib Erki Russowi sõnul pitsatit tõlgendada kaotatud esemena. Mis asjus Hermann seal kandis liikus, jääb vaid oletuseks. Üks on kindel – uurimisainest pakub pitsat ajaloolastele ja arheoloogidele pikemaks ajaks.

Lisaks viljale annavad põllud vahel ka pronksesemeid nagu juhtus Jõgevamaal. Põlenud ja sulanud pronksesemed tähendavad enamasti vaid üht: tegemist on matusepaigaga. Sajandite pikkuse kündmisega on muinasaegne kalme põllule laiali küntud ning metallidetektorite ajastul jälle sõna otseses mõttes tükkhaaval taasavastatud. Sellisel viisil maeti Eesti alal inimesi muinasaja lõpusajanditel. Edasiste uuringute käigus püütakse tuvastada, kas osa kalmest võib veel olla muutmata kujul säilinud. Väikese boonusena leiti samalt põllult veel ka mõned kiviaegsed esemed, kuid need vajavad veel vastava perioodi eksperdi poolt täpsemat analüüsi.

Mis on pildil? Õige vastus, et stiliseeritud looma-, täpsemalt metsseakujuline sõlg Saaremaalt. Kuigi looma pea on paindunud, üks jalg sulanud, ehtenõel ja -kand murdunud, tuvastas leidu ekspertinud arheoloog Monika Reppo, et siga on lamavas asendis, jalad põlvedest kõverdatud. Eestis on leid haruldane, kuid nagu Monika välja toob, siis metssea motiiv iseenesest oli Euroopas populaarne meie mõistes Rooma rauaajal st 1.–5.sajandil, kohati ka hiljem. Saaremaa sõle dateering on veel lahtine. Jalgade stilistikast lähtudes ja välismaa paralleelidele tuginedes võiks ehte paigutada keskmisesse rauaaega, jalal oleva ristimotiiv võib viidata ka hilisemale perioodile.

Kuigi tuntud laulusõnad ütlevad, et ei hõbedat ega kulda leidu me maal, siis arheoloogid teavad, et laulusõnad luiskavad. Kulda leidub tõesti harva, kuid hõbedast ehteasju ja münte on meie arheoloogilises materjalis päris palju. Ka see Lääne-Virumaa metsast küll juba 2020. aasta sügisel juhuleiuna avastatud ilus ambsõlg on valmistatud hõbedast. Leiu eksperdihinnangu koostanud arheoloog Ülle Tamla sõnul kuulub ehe rõngasgarnituuriga ambsõlgede hilisesse rühma. Selliseid ambsõled olid kasutusel 5. sajandi teises pooles ja 6. sajandi esimeses pooles. Ülle hinnangul on seda tüüpi sõled iseloomulikud Eesti, Läti ja Soome tarandkalmete alale, tüübi algkoduks peetakse aga Ida-Preisimaad ja Lääne-Leedut. Tegemist ei olnud ilmselt igapäevaste laiatarbeehetega. Enamasti esinevad nad aarde- ja peitvara hulgas ning teadlased on pidanud neid omaaegseteks prestiižeheteks.

Pildil olev pronkskirves on ligi 3000 aastat vana. Arheoloog Kristiina Paaveli sõnul olid sellised ehisrandiga putkkirved kasutusel nooremal pronksiajal, u 1000–500 eKr, võib-olla varemgi. Selliseid randiga kirveid nimetatakse Ojamaa tüüpi kirvesteks, kuna levinud olid need eriti Ojamaal (ehk Gotlandil), aga ka Ölandi saarel ning hajusalt Kesk-Rootsis, Lõuna-Taanis, Põhja-Saksamaal ja Põhja-Poolas. Eestis on teada kokku ligikaudu 10 eksemplari, mis kõik leitud juhuleidudena. Üksiku juhuleiuna ühelt Järvamaa põllult avastati ka see kirves.

See pisike pildil olev kotkakujutisega metallkettake on arheoloog Erki Russowi hinnangul valmistatud hõbeplekist, kuhu on haamriga sisse löödud vormiplaadil asuv kujutis. Tõenäoliselt on see nn ehisbrakteaat olnud omal ajal ka kullatud. Vormi ja materjali põhjal on Erki Russow eseme dateerinud 14. sajandisse. See oli aeg, kus ehisbrakteaadi leiukohas oli maaisandaks veel Saare-Lääne piiskop. Kelle rüüd, kotti, valjaid, peaehet vms Pärnumaalt leitud kotkadekooriga brakteaat kaunistas jääb küll mõistatuseks, kuid kindlasti oli selline ehisnaast märk elitaarsusest. Erki sõnul on presstehnikas ehisnaaste leitud Eestis varemgi, kuid enamasti on need vasesulamist, mitte hõbedast. Varasemast on kindlalt teada üks sarnane kotkapildiga ehisbrakteaat, mille avastas muinsuskaitseameti otsinguvahendi loa omanik Läänemaalt.

2021. aastal kasutusele tulnud tore uudissõna «kobarkäkk» sobib väga hästi iseloomustama ka seda fotol olevat leidu, mille avastas muinsuskaitseameti otsinguvahendi loa omanik sel sügisel Järvamaalt. Hetkel on leid alles ekspertiisis ning ega palju selle kohta veel öelda olegi. Paistab, et tegemist on vasktraadist keeratud võrude kogumiga, mis on tules olnud. Leiukontekst, materjal ja võrude stiil viitavad, et kogum pärineb ilmselt rauaajast. Kas see võiks pärineda mõnest põletusmatuse tuleriidast? Või on see kogum mingitel muudel asjaoludel maha jäänud ja tuld saanud? Kevadel ootab igatahes ameti arheolooge ees leiukoha ülevaatus, et selgust saada kas see «kobarkäkk» ja selle ümbrusest veel välja tulnud leiud võiksid juhatada meid uue muistseni. Ootame põnevusega.

Kuus vasesulamist ehisdetaili avastati eelmise aasta kevadel metallidetektoriga Harjumaalt. Esemed teeb eriliseks fakt, et kõik esemed leiti lähestikku, viis neist on ka ühesuguse vormi ja suurusega ehk siis võib oletada, et naastud (või vähemalt viis ühesugust naastu) olid kinnitatud ühe nahkeseme külge. Kuidas teame öelda, et just nahkeseme? Sest osades naastudes olid säilinud veel naharibad. Arheoloog Heidi Luik toob eksperdihinnangus välja, et mitmesugused ehisnaastud on sagedased leiud muinasaja lõpusajandite kalmetes ja asulakohtadel ning moes veel keskajalgi. Enamasti kinnitati ühepoolsed naastud nahkrihma külge neetidega, harvemad on pildil olevad naastud, mis on kahepoolsed. Varasemate sarnaste leidude põhjal dateerib Heidi Luik need rihmakaunistused 11.–13. sajandisse.