Riigikohus tunnistas riigikogu kaugistungitele viimise õigusvastaseks (2)

Riigikohus vaagis asja riigikogu Isamaa fraktsiooni liikme Priit Sibula kaebuse alusel.

Ettepaneku kaugosalusega istungite korraldamiseks tegi 8. novembril Reformierakonna fraktsioon ning põhjendas seda koroonaviiruse laialdase levikuga ja valitsuse suunisega tööandjatele saata töötajad kaugtööle. Riigikogu kiitis järgmisel päeval ettepaneku heaks 62 poolt- ja 23 vastuhäälega ning otsustas, et täiskogu istungid toimuvad kaugosalusega 10.–25. novembrini.

Kolleegium märkis, et kuigi praeguseks on riigikogu vaidlusaluse otsuse kehtivusaeg lõppenud, siis ei takista see asja sisulist läbivaatamist. «Otsuse kehtetuks tunnistamine tagasiulatuvalt oleks praegusel juhul ilmselgelt ülemäärane ja kahjustaks ebaproportsionaalselt õiguskindlust. Sellest tulenevalt ei mõjuta käesolev otsus vaidlusalusel perioodil ehk 10.- 25. novembril riigikogu kaugosalusega istungite käigus vastu võetud seaduste ja otsuste ega tehtud toimingute õiguspärasust ega kehtivust,» kinnitas kolleegium.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium rahuldas Sibula kaebuse ja tunnistas riigikogu otsuse õigusvastaseks. Samas ei kuulutanud kolleegium parlamendi otsust tagasiulatuvalt kehtetuks, kuna see oleks praegusel juhul ilmselgelt ülemäärane ja kahjustaks ebaproportsionaalselt õiguskindlust. Seega ei mõjuta Riigikohtu otsus kaugistungitel vastu võetud seaduste ja otsuste õiguspärasust ega kehtivust.

Kolleegium leidis, et põhiseadusega tagatud riigikogu liikme vaba mandaadi põhimõte hõlmab ka mandaati võimalikult vahetut teostamist. Samuti nõuab parlamentaarse demokraatia printsiip, et riigielu olulised küsimused otsustatakse vaba parlamentaarse arutelu tingimustes. Nimetatud põhimõtetest tuleneb ka riigikogu liikme õigus vaidlustada neid piirav riigikogu otsus.

Riigikohus märkis, et enesekorraldusõigus annab riigikogule oma töö korraldamisel ulatusliku hindamis- ja otsustusruumi ning üldjuhul piirdub kohtulik kontroll selle õiguse teostamise üle ainult ilmselgete vigadega. Samas eeldab see põhimõte, et riigikogu liikmetele on tagatud piisav informatsioon ja võimalus sisuliseks aruteluks, mis praegusel juhul nii ei olnud.

Riigikogu arutas kaugtöö küsimust 9. novembri istungil päevakorraväliselt ja istungi juhataja lükkas korduvalt tagasi katsed avada sisuline diskussioon kaugistungi põhjuste üle, kutsudes parlamendi liikmeid üles üksnes hääletama. Juhataja pakkus fraktsioonidele ainult lühikest vaheaega oma arvamuse kujundamiseks.

Kolleegium leidis, et kui riigikogu otsustab kaugistungitele ülemineku küsimust ja olukord pole kiireloomuline, siis tuleks enne hääletust tagada sisuline arutelu ja analüüsida parlamendi füüsilise kogunemisega kaasnevaid ohte. Riigikogu liikme mandaadi vahetut teostamist võib küll parlamendi toimimise kindlustamiseks piirata, aga seda tohib teha vaid hädavajadusel – kui olukord tõepoolest ei võimalda riigikogul füüsiliselt koguneda.

Riigikohus nõustus, et novembri alguses oli koroonaviiruse levik Eestis murettekitavalt laialdane, ületades Euroopa keskmist üle kolme korra. Samas ei saanud ainuüksi kõrge üldine nakatumisnäitaja õigustada riigikogu kaugtööle viimist. Üle 90 protsendi riigikogu liikmetest ja teenistujatest on koroonaviiruse vastu vaktsineeritud ning raske haigestumise risk ei ole vaktsineerituse korral suur. Vaktsiinide üldise kättesaadavuse tingimustes väheneb muude viirusetõrje meetmete põhiseaduslik õigustus üha enam.

Riigikogu kui rahva esindusorgani liikmed on kolleegiumi hinnangul võrreldavad kaitseväelaste, politseinike ja teiste nn eesliini töötajatega, kelle puhul esineb objektiivne vajadus tööl füüsiliselt kohal käia. Kui teised nimetatud grupid pakuvad elutähtsaid teenuseid, siis riigikogu puhul on see tingitud tema rollist parlamentaarses demokraatias.

Kolleegium märkis, et eriti oluline on riigikogu roll ühiskonnaelu oluliste küsimuste lahendamisel just kriisisituatsioonis, milleks valitsenud epidemioloogilist olukorda saab kahtlemata pidada. Seetõttu ei pea parlament olema kaugtöö võimaldamisel eeskujuks teistele, vaid tulenevalt oma erilisest, põhiseaduses sätestatud rollist siirduma kaugtööle mitte esimeste, vaid viimaste seas, leidis kolleegium.