Ema ja isa kaotanud mees jäi surmakutsar Laiksoole võlgu

17-aastane Laiksoo sõitis viimaste aastate ühes traagilisemas õnnetuses korraga surnuks Koitla ema ja isa, kuid lisaks jäi Koitla kohtus ise surmakutsarile võlgu, vahendab ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».

Nimelt nõudis mees Laiksoolt vanemate tapmise eest moraalse kahju hüvitamist, ent jäi kohtus kaotajaks ja pidi hoopis ise noormehele kohtu- ja ekspertiisikulud tasuma, makstes vanas rahas üle 100 000 krooni.

Koitla: Laiksood keeldusid kohtuvälisest lahendusest

Laiksoo põhjustatud õnnetus juhtus 8. detsembril 2007. aastal Mäo lähedal Tallinna-Tartu maanteel. Miks toona alaealine Joosep Laiksoo oma isa Volvoga vastassuunda kaldus, ei suutnud uurimine tuvastada. Juhtimisõiguseta noormehe põhjustatud laupkokkupõrkes Žiguliga hukkusid Heinar ja Laine Koitla. Surma sai ka Žigulile otsa sõitnud Seati juhti, seitsme lapse isa Tarmo Vardja.

Kui Paide kohus mõistis 2008. aasta suvel Laiksoole lühimenetluses vaid tingimisi vangistuse, siis ainsana kaebas selle edasi Hillar Koitla. Koitla protesti järel karmistas Tallinna ringkonnakohus novembris karistust ja saatis poisi kolmeks kuuks ka reaalselt vangi. Ehkki lisaks võeti noorukilt kolmeks aastaks ära juhtimisõigus, põhjustas Laiksoo kuu aega hiljem Tallinnas juba uue õnnetuse.

Otsuse järel saatis Koitla ise advokaadi vahendusel Laiksoodele ettepaneku ühiselt maha istuda ja leida kohtuväline kompromiss, kuidas hüvitada ka moraalne kahju, mille ema ja isa kaotus tekitas. «Esindajate jutust sain aru, et Laiksood sellest keeldusid. Soovisid head hagemist ja sellega oli nagu jutt lõppenud,» rääkis Koitla.

Detsembris 2009 esitas Koitla kohtule moraalse kahju nõude, mida põhjendas väitega, et Laiksoo süüline käitumine põhjustas korraga ta mõlema vanema surma eriti brutaalsel viisil, mis moonutas ebainimlikult hukkunute välimuse. Õõvastava vaatepildi nägemine ja mällu sööbimine põhjustas Koitlale nii kaotusvalu kui ka kestvaid hingelisi piinasid, mistõttu näeb ta seniajani sündmust unes ja kannatab depressiooni all.

Seejuures ei nõudnud Koitla ja ta advokaadid Laiksoodelt konkreetset summat, vaid palusid kohtul endal hinnata ja välja mõista moraalse kahju õiglane hüvitis. Laiksood protestisid kahjunõude, sest pidasid seda lisakaristuseks traagilise õnnetuse eest, mida nooruk ei põhjustanud tahtlikult. Samuti väitsid nad, et Koitla tervisekahjustuste ja õnnetuse seos ei ole objektiivselt tõendatud ning tegu on keskealise mehega, kes ei sõltunud vanematest igapäevases elus.

Kaotas kõikides kohtuastmetes

Koitla jäi kaotajaks kõikides kohtuastmes. Kui ringkonnakohtu negatiivne otsus avalikustati, sai Tallinnas kinoadministraatorina töötav Koitla tööpostil infarkti.

Ehkki kohtunikud möönsid, et vanemate kaotus põhjustas Koitlale psüühiliselt raske ja depressiivse seisundi, ei ole need seaduse mõistes sellised tervisekahjustused, mille eest oleks põhjust talle hüvitist maksta. Kohus heitis Koitlale isegi ette, et ta on endale ise hingelisi kannatusi põhjustanud, kui uuris liiklusõnnetuse toimikut, kus olid fotod õnnetusest ning tema moondunud vanematest. Koitla sõnul ei teadnud ta aga suuri toimikuid lapates, millal fotodele sattuda võib, vaid tundis huvi hoopis Laiksoo ja tema isa ekspertiisiaktide vastu.

Kohus väitis, et Koitla emotsionaalseid pingeid, leina ja kaotusvalu ei saa pidada «erandlikeks asjaoludeks», nagu ütleb seadus. Lihtsustatult öeldes selgitas kohus, et hüvitise maksmine olnuks põhjendatud ainult juhul, kui Koitla oleks õnnetuses osalenud, vanematega ühes autos istunud, ema-isa hukkumist pealt näinud või pärast juhtunut otse verise auto kõrval seisnud.

Et Koitla tragöödias ei osalenud, õnnetust ja oma vanemate surnukehi vahetult ei näinud ning isegi matustel kirste ei avatud, oli keskealise poja moraalse kahju nõue kohtu arvates alusetu.

Ekspert: seadust tuleks muuta

Sõltumatu eksperdina juhtumit kommenteerima palutud vandeadvokaat Leon Glikman ütles, et kuigi talle käib närvidele pidev seaduste muutmine, on antud juhul tegemist olukorraga, mis näitab, et seadust oleks vaja muuta.

«Kui lähtuda puhtalt kaasuse seisukohast, siis kui mina oleksin kohtunik, oleksin ma teinud lahendi Koitla kasuks ja väga lihtsal põhjusel: kahe vanema kaotamine korraga on minu arvates erandlik asajaolu ka praegu kehtiva küllaltki nadi seaduse pinnalt,» leiab Glikman.

Koitla kasuks oleks otsustanud ka Tartu ülikooli õigusteaduskonna dekaan Jaan Ginter. Nii Glikman kui Ginter kritiseerisid tänast vastuolulist seadusandlust. Nimelt ütleb põhiseadus, et igaühel on õigus talle õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamisele. Võlaõigusseadus lisab aga kitsenduse, et hukkunu lähedasel on õigus hüvitisele üksnes eraldlikel asjaoludel. Kurikuulsad «erandlikud asjaolud» pani aga 2008. aastal raamidesse riigikohus ise, kui jättis hüvitiseta naise, kelle mehe sõitis Pärnumaal surunuks üks bussijuht.

Glikman ütleb, et tema võtaks need erilised asjaolud seadusest üldse välja. Tema arvates on selleks küllaltki tugev põhiseaduslik alus, sest põhiseaduse paragrahv 25 räägib moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisest ükskõik kelle poolt.

Professor Ginter läheb aga veel kaugemale ja leiab, et Eesti peaks valima euroopaliku kesktee ehk Belgia versiooni moraalse kahju hüvitamisel, kus on paika pandud täpsed tariifid – näiteks vanema kaotus 75 000 eurot ja lapse kaotus 100 000.

Ehkki Ginteri hinnangul oli Koitla loo lõpplahendus kurb ja õiglustunnet riivav, arvab professor, et moraalse kahju hindamise tänaste aluste põhjal oli vanemateta jäänud mees hagi paraku juba ette kaotanud.

Hillar Koitla ei uskunud, et asi võib niimoodi lõppeda. «See oligi kõige šokeerivam selle asja juures, et ei ole võimalik Eesti riigis õiglust jalule seada. See on šokeeriv,» on mees nördinud.