/nginx/o/2019/09/17/12566909t1h2d87.jpg)
Värske riigikaitse arengukava rõhutab «traditsioonilise sisu» ehk sõjalise võime arendamise kõrval ka moodsate nähtustega kaasnevaid ning hübriidrünnakute ajastule omaseid võimalikke julgeolekuohte. Kas laiapindne riigikaitse võiks lõpuks jõuda kaugemale kui pelgalt paberi peale?
Mõeldes põhjustele, mis on Eesti ühiskonnas viimastel aastatel lõhet ja tüli põhjustanud, on loomuliku tulemusena riigikaitse arengukavas leitav näiteks soov hõlmata meediapädevust Eesti haridussüsteemi osaks – ikka selleks, et Eesti inimesed oleksid vähem mõjutatavad informatsioonilisest mõjutustegevusest. Aga samuti leiab soovi suurendada taastuvenergia võimsuste kasvu ning laiemalt energia varustuskindlust. Ühelt poolt kannustab seda tagant vajadus vabaneda sõltuvusest Venemaast, teisalt, nagu viimased nädalad on ilmestanud, on energiasektoris toimuv ning ühiskondlik rahulolu lahutamatus seoses.
Näiteid on muidugi veelgi. Näiteks massiohjevõime osas on värskeimad hoiatused Poola ja Leedu näitel Valgevene piirilt ning selle tarbeks on PPA sees teatavasti loodud vabatahtlike kriisireserv. Arengut on seni tagasi hoidnud aga kiratsev riigipoolne rahastus.
Seda, et mittesõjaline riigikaitse on seni alarahastatud, tõdeb ka valminud arengukava. Viimasel viiel aastal on mittesõjalisele riigikaitsele eraldatud keskmiselt 6,7 miljonit eurot aastas, samas kui kahel viimasel aastal on riigikaitse arengukavaga seotud lisataotlusi esitatud üle 200 miljoni euro.
:format(webp)/nginx/o/2021/06/09/13835683t1hed14.jpg)