:format(webp)/nginx/o/2021/04/26/13746951t1hf33d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/08/07/11162590t1h5398.jpg)
Postimehe «20midagi» saates oli külas Kati Ots, kelle südameasjaks on kunst ja sotsiaalne õiglus avalikus ruumis. Kunstiga on asi selge, sest avalikku ruumi saab ta läbi kunstiprisma vaadata Tallinna linnakuraatori ametis. Sotsiaalne õiglus tuleb mängu pisut ootamatul, aga kõiki inimesi puudutava küsimusega: millised on avalikud käimlad meie ümber ja kellel on neile ligipääs?
Kati jutustas, et tema taustaks on tüüpiline priviligeeritud keskklassi elu, mis võimaldas tal tegeleda erinevate hobidega. Tagasi vaadates saab ta aga öelda, et kunstnikutee äratundmine tekkis tal umbes 14-aastaselt Sally Stuudios, kui neile tutvustati installatsioone linnaruumis.
Seejärel tuli kümme aastat tudengielu, kus esimese hooga Kati õppiski installatsioonikunsti. See viis aga teadmiseni, et ta ei taha nokitseda üksi ateljees, vaid inimestega koos tegutseda. Järgmisena proovis ta õppida kunstiõpetajaks, et kunstihariduse kaudu panustada ja süsteemi parandada, aga linnaruum ikkagi tõmbas. Nii hüppas ta üle EKA vastavatud kureerimise erialale, mis viis teda ka üle lombi aastasele praktikale New Yorki.
Katil oli veel igasuguseid plaane magistritöö kirjutamiseks Tallinnas ning õpinguteks ja residentuurideks välismaal, aga suvel toimus Tallinna linnakuraatori konkurss. «Sellist ametikohta ei ole kunagi varem olnud nagu linnakunsti kuraator. Ma mäletan, et olin tol hetkel Viinis ja kui nägin kuulutust, siis ma peaaegu hakkasin nutma,» meenutas Kati. «Mõtlesin, et see ei ole võimalik! Ma arvasin, et see võib juhtuda Eestis kümne aasta pärast.»
Kureerimise põhiolemuseks on Kati jaoks olla dialoogipartneriks ja toeks kunstnikule. Reaalses elus aga tuleb olla ka projektijuht ja produtsent ning tegeleda saja probleemiga, mis võivad üles kerkida. «Lööd naelu seina, kirjutad tekste, otsid sponsoreid, teed logistikat, mida iganes. Sellel on hästi praktiline külg ka,» kirjeldas ta.
/nginx/o/2021/12/07/14246544t1h5dd6.jpg)