/nginx/o/2021/11/28/14228839t1hf598.jpg)
Mõni päev veidi alla kümne, mõni päev üle kümne koroonasurma – see on kuiv statistika, mis tegelikult tähendab kaotatud elusid, pisaraid ja leina. Teisalt on see ka töö paljudele inimestele, kes surnutega kokku puutuvad. Mida näevad nemad ja kui palju on alust müütidel, et koroonaviirusega nakatunu on pärast surmagi nakkusohtlik, neid maetakse ilma korrastamata ja kirstu avamata, ning kas kirstumatuse asemel tuleb lahkunu tuhastada?
Ida-Tallinna keskhaiglas on koroonapositiivseid lahanud vaid Tanel Vaas. «Kõige suurem kahjustus on kopsudes ja see on väga kole pilt,» ütleb ta. Vaas räägib, et esialgu, kui uuest viirusest oli vähe teada, ei soovitatud nakkuse vältimiseks laboris kinnitatud haigusjuhte lahata. Nüüd tehakse seda siis, kui on tarvis surmapõhjus täpsemalt välja selgitada.
«Kui ma võtan seaduse järgi, siis meil on tegelikult kohustus lahata. Aga me poleks sellega toime tulnud. Minu ja minu kolleegide seas oleks olnud sama seis, mis haiglates. Me oleksime hommikust õhtuni koroonaohvreid lahanud ja kõik muu töö oleks tegemata. Patoloogidel on suur roll vähiravis ja me poleks saanud tegeleda elavate inimestega,» selgitab Vaas – patoloogide töö on ka biopsiaga tegelemine, et inimesed saaksid õiget ravi.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/16/6789157t1hfb1d.png)