Arstitudeng avab uksed Covid-osakonna igapäevaellu (4)

Aana pakkus end teise koroonalaine ajal appi Ida-Viru keskhaiglasse, kus võeti ta avasüli vastu ning õpetati selgeks põhitõed Covid-osakonnas käitumisest. «Nende ainus küsimus oli, kas ma tulen täna või homme.»

Töötamine koroonaosakonnas oli neiu arvates vaimselt väga kurnav. Tema sõnul õpetas töö väga palju ka seda, mida ei oleks tahtnud teada saada. «Ma õppisin seda, millal minna ruumist välja, sest sa ei jaksa vaadata, kuidas keegi lämbub,» sõnas ta.

Aana märgib, et töös on usk ja energia kerge kaduma, kui näed patsiente, kes pealtnäha on elujõulised, kuid paar päeva hiljem ei suuda enam rääkidagi. Tal on siiani meeles, kuidas öisest vahetusest koju kõndides voolasid silmist pisarad. «Mul oli tunne, et ma ei saanud teha nende inimeste jaoks piisavalt,» sõnas ta.

«Üha enam leidsin end õhtuti mõtlemas, miks ma seda teen, miks mul on vaja seal olla,» rääkis neiu, «sest ma ei ole lihtsalt arstitudeng või abiarst, ma olen ka tütar, õde ja tädi.»

Töö Covid-osakonnas pani tudengi kahtlema tuleviku karjääri väljavaadete osas: «Täna ma ei tea enam, kas ma tahan saada arstiks, sest mul on hirm ja see hirm ei kao ära.»

Tudeng viitab ka aja jooksul tekkinud õpilünkadele: «Ma ei ole kindel, kas ma oskan korralikku aordistenoosi ära tunda, sest minu sisehaigused olid veebis ja sisehaiguste praktikatsükli pean taas läbima Covid-osakonnas.»

Aana sõnul oli töös ka helgeid hetki, neid oli vähe, kuid olid seda väärtuslikumad. «Hetkeks, mil saad saata koju tagasi 98-aastase krapsaka memme ja ta lehvitab sulle, lähevad kõik muud asjad meelest ära,» märkis ta.

Täispikka videot on võimalik vaadata EAÜSi kodulehelt.