100-aastane lahkus hooldekodust, sest tal ei lubatud puid lõhkuda (1)

«Mul hakkas igav, päev otsa aknast välja vaatamine ei ole minu jaoks,» rääkis Savisik. «Suhelda kellegagi ei olnud, igaüks püsis oma kambris. Muidu oli kõik väga hästi korraldatud, aga märkasin, et töötajatel on väga suur pinge peal.»

Ärksa olemisega mehe kirjeldused on väga täpsed ja põhjalikud nii eilset päeva kui ka sõjateed meenutades.

Sportlik mees

Pilistvere hooldekodu juhataja Elle Leis ütles, et Hans Savisik on igati adekvaatne ja heas vormis meesterahvas. «Ta oli teistele eeskujuks ja pani nii mõnegi memme ja taadi rohkem liikuma,» lausus Leis.

Tema kirjeldust mööda alustas ja lõpetas Savisik päeva võimlemisega ning vahepeal kõndis õues üsna pikki maid. «Ta tahtis puid lõhkuda, aga meie hinnangul ta tervis siiski nii hea ei ole, seega me ei lubanud. Igal juhul on Hans väga tore meesterahvas ning lubas, et kui tervis viletsamaks läheb, siis ta naaseb meie juurde,» rääkis juhataja.

Nagu Sakala kaks aastat tagasi veenduda võis, olid Hans Savisiku elutingimused senises elupaigas Võhma vanas meiereis niisugused, mis käiksid ka nooremale inimesele üle jõu. Ta oli hiiglasliku hoone ainus elanik, lisaks tema elamisele oli seal veel mitu mahajäetud korterit. Maja oli talvisel ajal nagu külm tondiloss. Järsust trepist tassis mees üles teisele korrusele küttepuud ja eluks vajaliku vee, sest toimivat veevärki seal ei olnud. Pärast abikaasa surma elas Hans Savisik majas mitu aastat ihuüksi. Kolm kuud tagasi otsustas tema viimase abikaasa tütar Helvi Ello ta enda juurde Hallistesse elama võtta.