Uuring: Eestis on inimõigused kaitstud (3)

Turu-Uuringute AS viis oktoobri jooksul läbi veebiküsitluse veidi enam kui 1000 Eesti elaniku seas. Küsitluses paluti hinnata, kas võib olla olukordi, kui riigi ja ühiskonna huvid on tähtsamad kui üksikisiku huvid. Uuriti, kas meedia on hoidunud inimeste sildistamisest ja diskrimineerimisest, kajastanud arvamusi erapooletult ja tasakaalukalt ning on kaitsnud inimõigusi. Samuti küsiti, kas kehtestatud piirangud on rikkunud põhi- ja inimõigusi ning kas inimõiguste retoorikat on kasutatud ideoloogiliste eesmärkidel.

Uuringust selgub, et 81 protsenti Eesti elanikest on veendunud, et meie riigis on inimõigustega kõik korras. Tänavu aprillis oli inimõiguste olukorraga rahul 84 protsenti vastanutest, 2020. aasta novembris 87 protsenti.

Nüüd küsiti esimest korda, kas võib olla olukordi, kui riigi ja ühiskonna huvid on üksikisiku huvidest tähtsamad. 75 protsenti vastas, et sõjaseisukorras on riigi ja ühiskonna huvid tähtsamad üksikisiku huvidest, kuid ainult 55 protsenti leidis, et see on nii ka pandeemia ajal. 58 protsenti oli seda meelt, et kliimakatastroofi ajal kaaluvad ühiskonna huvid üles üksikisiku huvid. Eriti suur toetus ühiskonna huvidele (78 protsenti) oli nooremas vanuserühmas ning 75-aastaste ja vanemate seas. Madalaim toetus (40 protsenti) ühiskonna huvidele oli 40–49-aastaste seas ning alg- või põhiharidusega (44 protsenti) inimeste hulgas. Kriitilised oli ka alla 18-aastaste lastega leibkonnad (45 protsenti).

Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor, akadeemik Lauri Mälksoo rääkis, et enamik inimesi leiab, et esineb olukordi – sõjast pandeemiani – kus riigi ja ühiskonna huvid on tähtsamad üksikisiku huvidest. Samas leiab ikkagi tervelt 9 protsenti vastanutest, et selliseid olukorda ei saa mitte kunagi esineda ehk üksikisiku huvid on alati tähtsaimad. «See näitab, et Eesti ühiskonnaski on märkimisväärne hulk libertaarlasi. Eks need erinevad Eesti ühiskonna osad ole praegu omavahel intensiivses dialoogis ka koroonaviirusega seotud piirangute küsimustes,» lisas ta.

67 protsenti vastanutest leiab, et Covid-19 pandeemiaga seotud piirangud ei ole rikkunud kellegi põhi- ega inimõigusi. Aprillis oli selliseid inimesi 77 protsenti. Eriti tunnetavad 30-39 aastased, et nende inimõigusi on rikutud. Oktoobris oli nii mõtlevaid inimesi 46 protsenti, aprillis 31 protsenti, novembris 2020 – 21 protsenti. Kirde-Eesti elanikest pidas piiranguid oma inimõigusi rikkuvateks oktoobris 41 protsenti, aprillis 30 protsenti ja novembris 2020 – 17 protsenti vastanutest.

Küsiti ka, kas keegi on oma sõnade või käitumisega kedagi diskrimineerinud ehk rikkunud kellegi teise inimõigusi. Sellele küsimusele vastas jaatavalt seekord 14 protsenti vastanutest, aprillis 13 protsenti, novembris 2020 – 7 potsenti. Seega on inimesed teadlikud, et on rikkunud kellegi inimõigusi, kuid see ei sega neid seda tegemast. Võrreldes 2020. aastaga on nii käituvate inimeste hulk tõusnud kaks korda.

Väitele, et Eesti ajakirjandus hoidub inimeste sildistamisest ja diskrimineerimisest ning kajastab erinevaid, ka vastanduvaid arvamusi erapooletult ja tasakaalukalt, vastati järgmiselt: 48 protsenti leidis, et eestikeelne meedia ei tee seda, 39 protsenti oli arvamusel, et Eesti eratelevisioon ja -raadio on erapooletud. Eesti trükiajakirjanduse kohta arvas nõnda 41 protsenti vastajaist.

Kõige erapooletumaks ja tasakaalukamaks peeti Eesti Rahvusringhäälingut (53 protsenti), eestikeelset ajakirjandust pidas tervikuna erapooletuks ja tasakaalustatuks 35 protsenti vastajatest.

«Huvitav on tulemustes see, et päris suur hulk vastanuist leiab, et Eesti ajakirjandus ei hoidu inimeste sildistamisest ja diskrimineerimisest ega kajasta erinevaid, ka vastanduvaid arvamusi erapooletult ja tasakaalukalt. Inimesi, kes leiab, et meedia on erapoolik, on enam neist, kes arvavad vastupidist. Eelkõige tuleb see välja hoiakutest trükiajakirjandusse, aga ka eratelevisiooni. ERRi usaldus on samas suurem. See tulemus näitab minu arvates ka Eesti ühiskonna suuremat polariseerumist viimastel aastatel,» nentis Lauri Mälksoo.

Küsitletute arvates on inimõiguste retoorikat ideoloogilistel eesmärkidel Eestis viimase aasta jooksul kasutanud kõige rohkem erakonnad oktoobris 63 protsenti, aprillis 61 protsenti. Ajakirjandust on oktoobris samal eesmärgil ära kasutatud 57 protsenti vastajate meelest, aprillis 54 protsenti. Inimõigustega tegelevate organisatsioonide kohta leidis oktoobris sama 39 protsenti, aprillis 37 protsenti ning rahvusvaheliste organisatsioonide kohta oktoobris vastavalt 30 protsenti, aprillis 28 protsenti.

Lauri Mälksoo: «Sama üldtendents tuleb välja tõsiasjast, et 63 protsenti inimestest leiab, et erakonnad on viimastel aastatel kasutanud Eestis või Eesti kohta käivat inimõiguste retoorikat ideoloogilistel eesmärkidel. Samas see ei tohiks tegelikult üllatada, kuna erakonnad ongi ju maailmavaatelised ühendused ja maailmavaade on ühtlasi ideoloogia. Et aga sama asja – inimõigustest on räägitud ideologiseeritult – näeb enamik vastajaid ka ajakirjanike kontekstis, on juba tähelepanuväärne. See näitab, et ajakirjanikud ise näevad end tihti inimõiguste kaitsjatena, aga seda või siis seda viisi, kuidas oma tõde kantslist kuulutatakse, võidakse rahva seas tajuda erapoolikusena.»

Tuleb tõdeda, et proportsionaalselt on tulemus kõikides vastanute rühmades võrreldes eelmise aasta lõpus tehtud küsitlusega muutunud negatiivsemaks. Inimeste hinnangut inimõiguste ja julgeoleku kohta mõjutab oluliselt nende peamine suhtluskeel, rahvus, haridustase ja sissetulek, sotsiaalne positsioon ja mõningal määral ka elukoht.