/nginx/o/2021/10/14/14138892t1hf5c7.jpg)
Prantsuse keele õppimist alustavat eesti last võib tabada kultuurišokk, kui ta jõuab lastelaulukeseni: «Alouette, gentille alouette, alouette, je te plumerai. Je te plumerai la tête …» («Lõoke, õrn lõoke, lõoke, ma kitkun su ära. Ma kitkun paljaks su pea …»). Laululindude söömine on nii Prantsusmaal kui ka teistes Vahemere maades igivana komme.
Aastatuhandete jooksul on inimesed mitmesugusel moel linde küttinud ning välja on mõeldud suur hulk püüniseid ja võrke ning trikke, kuidas linnud nende sisse meelitada. Meelituslinnud võidakse püügivahendi juurde paigutada puuriga – sellisel juhul panustatakse laulule. Tõepoolest laskuvad paljud laululinnud rändepeatuseks kohtadesse, kus mõni samast liigist lind juba ees laulab. Ilma inimese manipulatsioonita tähendaks see ju, et koht on toitumiseks ja puhkamiseks sobiv, sest liigikaaslane on sinna juba koha sisse võtnud. Tegelikult ei meelita laul ligi mitte ainult liigikaaslasi, vaid ka teisi sarnast elupaika kasutavaid linnuliike.
/nginx/o/2020/09/02/13318573t1hbf54.jpg)