/nginx/o/2021/10/08/14125513t1h1dbf.jpg)
Kui Armeeniasse sõitma hakkasin, hoiatas mu nõukaaegse elukogemusega ema korduvalt, et ma armeenlaste uhkust jumala eest ei solvaks. Midagi säärast teha polnud mul mõtteski, kuid kui pisut süveneda, siis on selge, et armeenia temperament ei saagi olla kõige lihtsamate killast.
Naaberriigid Türgi ja Aserbaidžaan on valanud armeenlaste verd (kuid ka vastupidi) ning piirid mõlema maaga on siiani suletud. Täiesti päikeseline pole suhe ka Gruusiaga, olgugi et ühine ürgkristlik minevik teineteisemõistmist hõlbustada võiks. «Tüütult upsakad inimesed,» ütles mu tuttav grusiin, kui armeenlaste kohta küsisin. «Arvavad, et on mingisugune eriline suurrahvas. Nemad on meile, grusiinidele, tähestiku kinkinud... Nemad olid Kaukaasias esimesed... Nende konjak on maailma parim... Joachim Murat’ oli armeenlane... Fantaasia missugune! Aga mis teha, naabreid ju valida ei saa!»
/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
/nginx/o/2021/10/08/14125517t1hffdf.jpg)