/nginx/o/2021/10/01/14108949t1h721a.jpg)
Kuusteist aastat parvlaeva Estonia huku pärispõhjust otsinud Margus Kurm on kaks nädalat väldanud ekspeditsiooni viimase uurimispäeva õhtul selgelt väsinud. Muidu ei julgekski seda väita, aga kõikuvas laevas ja pingelises olukorras koos viibides on kerge tekkima kujutlus, justkui teaks, kes on kes.
Ma tean, et Kurmile meeldib inglise hommikusöök; tema kajut on alati korras, isegi pastakas lauale asetatud sülearvutiga paralleelselt; uks peaaegu kogu aeg lahti; kasutab nuputelefoni; eelistab paindlikkust Saksa korrale ja kõike, mis sülg suhu toob, välja ei räägi. Aga mis teda ometi nii kaua Estoniaga seotud küsimusi taga ajama on kihutanud, pole mul aimugi. Istume vestlema Kurmi kajutisse mõnikümmend minutit pärast seda, kui uurimislaev on Estonia hukupaiga juurest lahkunud. Ta tunnistab, et viimased kaks nädalat on olnud tema unistuse täitumine. Kell on peaaegu kaheksa, tuul on taas tõusnud (14 m/s), laev kõigub küljelt küljele nagu jonnipunn.
/nginx/o/2019/12/19/12823123t1he95c.jpg)