:format(webp)/nginx/o/2018/08/07/11162590t1h5398.jpg)
«Kultuuri koja» neljas saade küsib: Kuidas mõista mahedust ning kuidas mõista rohepööret mahedalt? Kas inimene saab samamoodi edasi looduse kuritarvitamise arvelt elada? Kuidas kindlustada harmooniline kooselu loodusega?
Eesti Kultuuri Koda kutsub kuulama kultuuritippude arutelutundi «Kultuuri koda». Fookuses on laia kandepinnaga päevakajalised teemad. Sõnastame probleeme ja otsime uudseid lahendusi, inspireerides kuulajaid kaasa mõtlema. Stuudios räägivad igal korral eri valdkondade esindajaid.
/nginx/o/2021/09/30/14105630t1hf2ff.jpg)
Einasto selgitas, et üheks kaasaja maailma raskeimaks probleemide puntraks on inimese ja looduse vahekord. Inimene on paljudel aladel ületanud looduse taluvuse piirid. Ta küsis, et kuidas võiks kogu senist kultuuritunnetust rakendades jõuda rohepöörde tegeliku rakenduseni. Einasto tõi välja, et Eestis juba mitukümmend aastat kasutatud mõistet «mahe» – alguses küll toidu- ja põllu puhtuse mastaabis. Järjest enam on aga mõtteid, et «mahekultuuri» mõiste võiks sobida looduse ja kultuuri ühendamiseks.
Tulevikku kujundavad mõttemaastikud peaksid olemuslikult olema nii mahe-kultuursed kui ka mahe-rahvuslikud. Inimliigina ellujäämiseks ja meie väikeses Eestis oma rahvuse, keele, kultuuri ja eripärase loodusega paigavaimus läbi aegade elamiseks on rohepööre – inimtegevuse kooskõlastamine loodusega, inimese ja looduse harmoonilise ühiselu kindlustamine, looduse lühinägeliku egokeskse kuritarvitamise lõpetamine hädavajalik. Rõhutagem: ökosotsiaalse ökosüsteemsuseni ühiskonnas, mahekultuurse ja maherahvusliku mõtte- ja eluviisini jõudmine on möödapääsmatu. Ja seda kõikides eluvaldkondades.
Eesti loodusteadlased on püüdnud MAHE-mõistet meie rahvuskeele ja vaimu eripära arvestades ökokesksusest ja rohelisest avaramas ja pehmemas, loodust ja kultuuri ühendavas tähenduses sõnastada ja käsitleda. Jakob von Uexküll on loengul «Eesti tee rohelisse tulevikku». 6.09 1994. aastal TÜ aulas öelnud: «Tähtis küsimus on ikka veel vastuseta: kuidas leiaks Eesti oma tee MAHEDASSE, «rohelisse» tulevikku, sellise elustiili juurde, mis ei ohustaks tulevaste põlvkondade elu kvaliteeti? Tegelikult polegi meie jaoks muud võimalust kui roheline tulevik... Me teame, et suudame uuesti avastada seda, mis on püha.»
Kalevi Kull kirjutab: «Loodus ja kultuur ei ole kaks eraldi asja, selle ühendmõiste tarvis oleks oma sõnagi vaja. Ökoloogiline haritus tähendab PAIGA tundmist, roheline ajalugu – paiga ajalugu. Igaüks on osaline oma paiga loos. Paigarahva sõnum on päris poeesia... Mõistlik on elada viisil, mis seda elamisviisi ennast ei hävita. Olla nii, et saaksime nõnda omas ökosüsteemis aina olla. See on ju tasakaalu määratlus. Sellest alusarusaamast võivad tuletuda kõik muud põhimõtted, mida ühtekokku roheliseks [ja mahedaks – R.E.] nimetada.» (Paigarahva sõnum, 2003; Roheline olla, 2006).
Leonard Koort mõtestab (pisut lühendatult): Mahekultuursus on terviklik loodus-eetiline taju- ja tunnetuspilt looduse ja inimese võimalikust tasakaalukast ja kestlikust kooselust, -toimes; paikkondlik, perekondlik, säästlik, esivanemate pärandkombeid ja väärtusi järgiv emakeelne elu-, ettevõtlus- ja juhtimisviis; soome-ugri tuhandete-aastane loodustsivilisatsioon ja teaduslikult põhjendatud jätkusuutlikuse tagaja; ainuke lahendus eesti kultuuri- ja eluruumi kestlikkusele, kogu ökosfääri keskkonnaprobleemidele.
Rõhutagem: Mahekultuurne eluviis tähendab eelkõige puhtust. Puhtust mitte üksnes looduse, põllu ja toidu puhtust, selle saastamise vältimist, vaid kõigepealt vaimset puhtust, puhast vaimset keskkonda; enesepiirangut võtta looduselt nii vähe kui võimalik, ainult niipalju, kui hädavajalik; eristumist vastandumata, nii looduses kui ühiskonnas; paikkondlikku omailma; kiirustamist aeglaselt (tark ei torma).
