/nginx/o/2021/09/21/14085142t1h33c8.jpg)
Kärt Hammeri senise kunstnikutegevuse põhjal on jäänud mulje, et tema kunst ei allu väga kergesti ratsionaliseerivale tõlgendusele, on suunatud pigem vahetule aistilisele mõjule ja teatava rebestav-nihestava intensiivsuse tajule, mitte niivõrd selgetele tähendustele. Osa tema tegevusest on ju seotud hoopis rõivadisaini ja n-ö stiilikujundusega (lavastatud fotod, videod, teatrikunstniku töö).
Sellise eelhoiakuga «Punast» vaatama minnes tabas mind lausa üllatus: tõlgendused tuuakse lausa kandikul kätte. Alustuseks kohe sissepääsu kõrval suurel punasel palakal musta kirjaga Eero Epneri saatetekst, mis algab lausega, et see näitus näeb välja nagu tuba pärast viiepäevast fuckfest’i, ning teeb üldse tugeva viipe näituse erootilis-lihaliku tõlgendamise suunas. Ruumi keskel aga on installatsioon, kus on punaseks värvitud naisekingade paar, mille vahel on põlev küünal, ning selle taga on kinniste ustega punane kapp.
Ühesõnaga, tundub, et ahhaa, siin käib mingi Erose ja Thanatose põimumine, sellele on leitud ekspressiivselt mõjuv kuju. Võiks tiiru mööda ruumi ära teha ja rahulikult lahkuda: selge pilt, ma olen sellest näitusest «aru saanud».
Aga siis tekib kahtlus, et kas siis nii lihtne see asi ongi, ja ma teen igaks juhuks veel ühe ringi, ja hakkab tunduma, et tegelikult see näkku paisatud arusaadavus on lõks, pelk võrgutusliigutus.
Sest ma jään teisel ja kolmandal ringil vaatama kunstiteoseid endid.
/nginx/o/2016/05/09/5362087t1ha64a.jpg)