Koolinoorte firma õpetab lapsi ja pensionäre

Õpilasfirmade tegevusalasid vaadates jääb silma, et enamasti lastakse käia oma kätel – tehakse mitmesugust kunsti- või näputööd. Seevastu Tallinna 21. kooli õpilased Joan Kangro, Silver Vapper, Martin Tammvee ja Anete Advelk lõid valikaine raames firma Student Network, mis pakub noorematele õpiabi.

Klientideks – nagu nad ise nimetavad – on peamiselt põhikooli õpilased, 5.-9. klassini. «Selle vanuse teemasid kindlalt oskame, aga nooremaid, 1.-4. klassi ei võtnud sihtgrupiks seepärast, et vanemad oskavad siis veel ise oma lapsi aidata,» selgitas Joan Kangro.

«Keemiat,» tuleb kiire vastus küsimusele, mida kõige rohkem õppida soovitakse. «Matemaatikat ja füüsikat ka – seda me teadsime ette,» lisab Silver Vapper. «Ülejäänud ained on sellised, et loed ja õpid ikka ära, kui tahad, aga reaalainetes on järele jõudmine raskem.» Õpetamisel hätta nutikad poisid pole oma sõnul jäänud. Vajadusel vaadatakse enne õpiabi tundi vastav teema üle.

Õppekord maksab 3 eurot ja õpetamas käiakse soovijatel kodus, aga vahel ka Viru keskuse raamatupoe kohvikus. Õppekord tähendab seda, et teema tuleb selgeks saada – kulub selleks siis 30 minutit või kaks tundi, tasu on sama.

Vaid mõni õpilane on selline, kes iganädalaselt koos õppimas käib, kuid üldiselt tuleb pidevalt «uusi nägusid». Kõige rohkem on huvilisi tulnud Viimsi koolist, kus info õpilasfirma teenuse kohta saadeti lastevanemate listi.

Et huvilisi on viimasel ajal rohkem, palkasid õpilasfirma rajajad uuest aastast veel kolm töötajat - nii saab paindlikumalt kõiki soovijaid aidata. Nendega sõlmiti töölepingud ja nad on ka ainsad, kes palka saavad – 2 eurot õppekorra eest, üks euro jääb vahendustasuks firmale. Firma loojad ise palka ei võta, kõik teenitud tulu läheb firma kassasse arenduseks ja kuludeks.

Tundub, et läheb hästi. Konkurentsivaba pole aga seegi teenus: «On ka abiõpetajaid, aga nende hind on kallim – siin on meie eelis,» ütles Vapper. «Meie oleme ka paindlikumad, võime minna õpilaste juurde koju. Positiivne on ka, et info andmine toimub õpilaselt õpilasele, võib-olla on kergem omavanusega rääkida,» lisas Kangro.

Pensionäridele arvutiõpe

Uuest aastast alustas firma nii-öelda teenuseuuendusena ka pensionäridele eraviisilist arvutiõpet ja kliente on praeguseks kolm.

Üks esimestest selle teenuse kasutajatest on 75-aastane Maia Bötker, kes on abiga väga rahul. «Muretsesin endale arvuti, käisin arvutikursustel, aga ei suutnud seal teistega tempot pidada, ma ei saanud midagi aru,» rääkis ta. Tuttav soovitas talle õpilasfirmat ning nii sai ta endale koolitajaks Joan Kangro. «Tema võtab minuga üksipulgi kõik teemad läbi, palju paremini ja rahulikult seletab,» rääkis Bötker.

Küsimusele, milleks naine arvutit nüüd kasutab, vastas ta muheledes: «Ajaviiteks! Loen lehti, ajakirju, nüüd olen juba Facebookis. Põhiline on kirjavahetus - pean välismaaga kirjavahetust, tema aitab mul inglise keelest tõlkida ka, kirjutan venna lastega,» rääkis Bötker, kelle sõnul läks aega umbes kaks kuud, kuni ta hakkas arvutist midagi taipama ja seal orienteeruma. «Alguses, kui ma hakkasin arvutit taipama, käisin palju. Nüüd ikka tundi-paar.»

«Sõbrannadega kirjutan ka, Messengeris,» ütles naine. Küsimusele, kas ta skype’is ka suhtleb, küsis ta vastu: «Mis asi see taip on? Ei, seda ma ei ole õppinud.»

Kui Bötker hätta jääb, helistab ta taas Kangrole ja noormees tuleb alati appi. 3-eurose tasu kohta naeris pensionär: «Ei ole suur summa, ta ikka jamab minuga ju hulk aega.»

Mida aga noored ise selle firma tegemisega õppinud on? Et turundus on oluline – enne kui klientide arv kasvama hakkas, tuli kõvasti end koolides, raadiojaamades, koolilehtedes tutvustada. «Läbirääkimisoskus on paranenud. Paljud koolid ei lubanudki meid sinna, et neil pole mingit õpiabi vaja. Nüüd on lihtsamaks läinud.»

Nagu ikka, tegutsevad õpilasfirmad ühe õppeaasta jooksul. Suuremaid plaane praegu poistel pole. «See läheks kulukaks. Kool tuleb ka ära lõpetada,» leidsid nad.