Uus eesti film: Y-põlvkond rabeleb ängistavas hämaruses

Tume, tegelikult täitsa pime on selles nõukaaegses suures garaažis, kuhu on ehitatud üks alevikorter. Kõik filmitegijad on eranditult mustades riietes ning kannavad musti maske, liikudes selles pimeduses, kus ajakirjanik käsikaudu kobab, hämmastava nõtkusega. Garaaži ehitati korter sellepärast, et sellist võttepaika, kus üks endine eksvang Jüri (Egon Nuter) oma 30 aastat järjest elanud ja suitsetanud, pole lihtsalt võtta.

«Eestis on juba väga keeruline selliseid ehedaid kohti leida. Kui on pikemalt vaja kuskil korterites või majades filmida, siis need inimesed peavad sealt ju selleks ajaks välja minema. Iga aastaga on niisuguste võttekohtade leidmine järjest raskem,» ütleb filmi produtsent Elina Litvinova.

Filmi peategelasi kehastavad Rea Lest ja Jörgen Liik, kes tegid koos imelist tööd Sulev Keeduse filmis «Mehetapja/Süütu/Vari» (2017). Väljaspool filmi- ja lavaelu on nad abikaasad.

Lest (1990): «Minu tegelane on semiootikatudeng, kelle nimi on Karmen. Pärast oma isa surma avastab ta end situatsioonis, kus kõik illusioonid, milles ta on siiani elanud, korraga purunevad. Karmen võtab ette ennast hävitava teekonna, et jõuda selleni, mida ta igatseb.»

Liik (1990): «Viktor on Karmeni poolvend, kelle suhted pärast isa matuseid järsult suhted halvenevad. Oma otsinguis on nad mingil määral sarnased, sest nad mõlemad on noored inimesed, kes meeleheite piiril ja enesehävituslikke teid pidi üritavad leida lähedust. Seda pole nad kunagi elus saanud ja seega ei oska seda ka ise pakkuda.»

1988. aastal sündinud Ruumet räägib, et nagu tema eelminegi film «Päevad, mis ajasid segadusse» (2016) jutustab «Tume paradiis» ühe põlvkonna lugu. Seekord Y-põlvkond ehk millenniumilapsed, need, kes on sündinud 1980ndate algusaastast kuni 21. sajandi esimeste aastateni. Nii et nii lavastaja kui peaosalised on just selle põlvkonna esindajad.